***

Viimase mõtte peale Eva muigas. Keegi ei soovi olla rumal, kuid praegu suutis ta seda endale tunnistada ning oli selle üle pigem rõõmus, kui et tundis häbi. Nüüd diivanil lesides hakkas ta veel enam süvenema antud mõttesse, püüdes kujutada ette maailma, kus kõik suudaksid tehtud vigu omaks võtta, tunnistada ja andeks paluda. Unelm taolisest maailmast tekitas küll sooja ja lootusrikka emotsiooni, ent kuskil kuklas koputas mõistus, et see ei oleks võimalik. Unistus on ta praegusel hetkel ning selleks ta ka jääb.

Ohates sättis tüdruk oma asendit ja püüdis mõtteid millelegi reaalsemale koondada. Esimesena turgatas talle pähe nädalatagune arstivisiit, kus taaskord kontrolliti teda vist pea iga masinaga mis haiglas leidus. Nii nagu eelmistes kontrollides, nii ka seekord saadeti ta tagasi positiivsete vastustega. Kõik näitajad olid korras ning seniajani pole lõikus tekitanud tüsistusi ega muid vaevusi. Peavalud, mille üle Eva ka arstile kurtis, pidavat olema kõige tavalisemad migreenihood, mis olid ilmselt stressist. Praeguseks olid need kadunud – mille üle oli Eva ääretult õnnelik, sest viimases lõpus ei aidanud enam ükski kogus valuvaigisteid selle vastu. Seda, kui palju ta vaigisteid võttis, ei julgenud ta arstile öelda, kuna doktor ei pooldanud, et nii noor inimene oma organismi keemiaga veel enam koormaks: ta uskus, et keha suudab igati ise komplikatsioonidega toime tulla. Muidugi pidi Eva tagantjärgi tõdema, et taoline ravimitevastasus on kuuldavasti nii mõnelegi arsti patsiendile tervise maksma läinud... Aga see selleks, mõtles Eva – peaasi, et tema endaga hetkel kõik jätkuvalt korras oleks.

Vaatamata püüdlustele koondada mõtteid olulisematele asjadele nagu näiteks kool või suvetöö, rändas tema fantaasia ebaoluliste unelmate radu pidi, mis ei saa kunagi teoks ning praegu näiteks ei aita need kuidagi tal tuba koristada, millega ta pea pool tundi tagasi oli alustanud, kuid siis diivanile istunud ning sinna end ka unustanud. Seda oli raske seletada, mil viisil emaga lõplikult ja päriselt leppimine teda rahulikumaks oli muutnud. Eva suutis lihtsalt olla ja mitte muretseda või ärrituda iga väiksema asja pärast. Isegi niinimetatud depressioon taandus silmnähtavalt, isegi liiga kiiresti, mis andis alust arvata, et see ei pruukinud olla muserdav haigus, vaid lihtsalt teatud periood Eva elus, mil ta oli valdava osa ajast masendunud olekuga.

Ootamatult jõudsid tüdruku mõtteniidid mälestuseni tolles väikses kirikus, kuhu ta mõned nädalad tagasi oli sattunud. Tookord jättis see külastus temasse negatiivsed emotsioonid ning ta mõtles, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi. Nüüd aga hakkas teda seest närima uudishimu, kes oli too kummaline noormees seal ja miks ta temaga sellisel viisil rääkis. Eva ei osanud isegi endale selgeks teha, mida ta “selle viisi” all silmas pidas, ent miski kiskus teda tagasi kiriku juurde. Lootes, et ta seekord ei satu sinna asetleidva matuse ajal, tõusis ta lõpuks diivanilt ning hakkas end soojalt riidesse panema. Väljas sadas vihma, seega tundus ilm olevat sobivas meeleolus pühakoja külastamiseks.

Ukselävel seistes kohendas ta oma õhukest salli, sättis kapuutsi kindlalt pähe ning mõtles sekundi-paar, kas võtta vihmavari või mitte. Eva otsustas, et vihmavarju ta kaasas kanda ei viitsi, seetõttu jäi mummuline ese esikunurgas paremaid päevi ootama."

Jätkub...