OSA 9: Eva lugu: Veri kohises ta kõrvus...

Teed oli viimasest paduvihma hoost üleujutatud, siin-seal leidus kuivemaid laike, mida Eva kasutas liiklemiseks, hüpates ühelt kuivalt kohalt teisele. Jalgu see küll täiesti kuivana ei hoidnud, kuid see-eest oli tal endal lõbusam liikuda.

Kohati puhus vaikne tuul, mis iga iili järel tee ääres seisvatelt puudelt veepiiskasid tüdruku kraevahele poetas. Selle hetkel ta mõtles, et vihmavari polekski niivõrd halb idee olnud, sellegipoolest ei viitsinud ta enam tagasi kodupoole minna, vaid aina edasi tolle väikse kiriku poole. Viimati oli ta sinna poolkogemata sattunud, seetõttu ühel teelahkmel meenutas ta mõnda aega, kummast teeotsast ta eelmisel korral kodu suunda pööras. Peale mõnetist meenutamist valis ta paremale suunduva raja ning jätkas jalutuskäiku.

Umbes kümnekonna minuti pärast hakkas kurvi tagant paistma kirikuaed, seejärel väike valge räämas ehitis ise. Eva seisatas ning silmitses ümbruskonna liikumatust. Vihm oli järgi jäänud, samuti oli tuul täielikult vaibunud. Lisaks kõigele muule valitses kõikehõlmav vaikus, ei ühtki krabinat ega sahinat, loodus püsis paigal justkui aeg oleks seisma jäänud. Ümbritseva paigalolek oli hirmutav ja võõras, samas suutis see hetkega rahustada kõik Eva pinges närvilõpmed, tema jalutamisest tekkinud hingeldamine muutus aina rahulikumaks, peas ei tiirelnud mitte ühtegi tavapärasest tuhatkonnast mõttest, mis pea raskeks muutsid ja teda väsitasid. Kuigi see hetk kestis vaid viivu ja murdosa sekundi jooksul tuhisesid kõik mõtted virrvarrina tagasi oma endisele kohale justkui tammi tagant valla pääsenud jõgi, suutis sellegipoolest hetkeline mõttepaus tema olekust puhastada. Eva mõtles endamisi, ehk suudab ta teinekordki oma kirevat mõttemaailma vaigistada.

Uusi piire tunnetades oli ta ehk liiga kauaks jäänud seisma ning püüdes edasi liikuda, tabas teda vastumeelsus. Keha justkui ei soovinud puhkeseisundist lahkuda ja Eva mõtles viivu, kuidas ta pea on alati mingit pahna täis, kui palju ta kulutab energiat analüüsimaks tühiseid asju, samas tajumata kuivõrd kurnav see võib olla. Nüüd, kui ta oli vaid korraks puhanud kõigist muredest ja isegi rõõmudest, tundis ta vabanemist kammitsaist, mida ta ise oli endale loonud. Samal ajal kui ta tegi viimaseid samme kirikuvärava poole, püüdis ta endale selgeks teha, mis temaga toimub ja miks see hea tunne teda üle võtmas on.

Mõttelõnga katkestas kirikuvärava avamine, mis nõudis analüüsivõime fokusseerimist lingi allasurumisele. Peale neljandat jõupingutust andis roostes link järele ning Eva suutis värava lõhestava kriuksatusega avada, mis tekitas talle üle selja jooksvaid judinaid. Väravat ta sulgema ei hakanud, et vältida järjekordset jälestavat heli, mis kuidagi endiselt vaiksena püsivasse atmosfääri ei sobinud. Sammudes vaikselt ukse poole, nägi ta juba kaugelt, et see on irvakil nagu ka eelmisel korral. Seekord aga oli see rohkem avatud ning tal oli võimalus sealt vahelt sisse pugeda. Täna oli kirik peaaegu, et kottpime. Laes rippuvad lühtris olid kustutatud, altaril ei põlenud mitte ühtegi küünalt ja ainsaks valgusallikaks oli läbi akende väljast kiirguv tuhm kuma, mis tavaliselt tekitaks Evas hirmu ja soovi pageda sellest pimedast urkast. Täna aga tundus vaatamata pimedusele kirik palju kutsuvam kui eelmisel korral kuldse valguse ja soojusega.

Eva istus esimese ettejuhtuva pingi peale, mis asus kiriku tagaosas ning nautis sama vaikust, mis oli temaga õuest kirikusse kaasa kandunud. Ilmselt polnud täna ka preestrit kohal, kes tema suunas tõredaid pilke heidaks. Olles sellele just mõelnud, kuulis ta taaskord külglöövist mingit ebamäärast heli, mis teda ehmatas ning pani hetkega südame nii kiiresti pekslema, et mõne sekundi pärast ei suutnud ta heli tuvastamisele keskenduda, kuna veri kohises ta kõrvus. Paigale naelutatuna püüdis ta leida lahendust – kas joosta või jääda.

Jätkub...