Mulle meeldivad omanäolised, omamoodi olemisega autod, ütleb Raivo E. Tamm ja loodab, et Vel Satis 2,0 T talle järgmise tänava nurgal vastu ei keera.

“Millega sa ise praegu sõidad?” on küsimus, mida mu sõbrad-tuttavad, aga ka täiesti võõrad huvilised minu käest küsivad. Viimasel ajal pärivad nad seda muidugi aina sagedamini. Teatakse, et olen pärast krooni tulekut sõiduvahendeid palju vahetanud, ja arvatakse, et nüüd, kui ma kirjutan Auto Bild Eestile, on testiautode rohkus asja päris kirjuks ajanud. Mõnda huvitab minu kui autohullu isiklik valik ja selle põhjused.
Kui Žiguli-järgsele perioodile pilk tagasi heita, paistab mu autovalik päris kummaline ja heitlik. Peale žigulli tuli Porsche-isu, aga 1995. aastal ei olnud Kadaka turul ühtegi, ning pilk jäi püsima kummalisel, kah-nagu-sportautol Mazda 929 2,0i GLX Coupél. Mõni nimetas autot selle kandilisuse ja klapptulede tõttu suisa tankiks. Aga peamine: selliseid Eestis rohkem polnud! Mulle on väga oluline, et samasugune kusagilt nurga tagant vastu ei keeraks! Kui neid, ka Luce’ideks nimetatuid, Tallinnas rohkem hakkas ringi sõitma, leidsin järgmise imeauto: Rover Mini 1,0 Mayfairi. Järgnes rohkem kui kaks aastat puhast lõbu.
Siis tuli tahtmine millegi suure järele. Valisin ikka Roveri, aga Land Rover Discovery ES 3.9 V8, ja olingi kui King Of The World. Edasi tuli paar tagasihoidlikumat pereautot: Rover 623 GSI ja ajutine, unistuste kabrioleti ootel Peugeot 406 SR 1,8 Husky. Ning siis ta jõudiski mu õuele: Peugeot 307 Coupe Cabriolet 1,6 Dynamic. Pea kolm aastat läks otsekui lennates, kasvatasin lausa juuksedki pikaks, et tuulel oleks midagi sõidu ajal lehvitada. Sõitsin isegi talvepäiksega lahtise autoga, lambanahkne lendurijakk ja müts peas.
Siis tundsin, et värskel Näitlejate Liidu juhatuse esimehel võiks ju midagi päris esinduslikku ja soliidset olla. Nali naljaks, aga teatritööd on jaotunud üle Eesti, palju pikki sõite, tahaks selle jaoks midagi suurt ja väga mugavat. Aga samas ikka ka sellist, mida teedel harva vastu tuleb. Ja kui ma siis järsku ühes autoajakirjas nägin, et kellegi meelest koledate autode esikümne esimene on Renault Vel Satis, oli minu liisk langenud!
Olen varemalt seda üpris kummalise disainiga Renault’ lipulaeva ikka Tallinna tänavail näinud, aga väga harva. Ise proovinud ei olnud, vaatasin veel vaid fotosid, et valida parimat värvi, mis auto kujuga sobiks, ning andsingi tellimuse sisse. Tegu on nii erilise isendiga, mil pole Euroopaski eriti suurt müügiedu, ning sestap laost neid võtta pole. Sellist, nagu mina soovisin komplekteerida, tuli tellida ja siis ka natuke oodata. Neli viimast autot on olnud uued, seepärast pole enam soovi kasutatud autosid liisida. Sedapuhku hüppasin pea ees tundmatusse.

Tegelikult meeldis mulle kohutavalt kunagine Renault’ uudse, ehmatava kujustuse radikaalseim esindaja Avantime. Kuid toona, kui linnas lehvisid teede ääres hiiglaslikud Avantime’i reklaamid sloganiga “Kas julged?”, oli mul küll julgust juba omajagu, kuid hind röövis selle siiski. Mu siiraks kahjatsuseks ei olnud julgeid kusagil piisavalt ning see eriti eriline aparaat võeti hoopis tootmisest maha ja disainituuled vaibusid ka edaspidiseks.
Kuid Vel Satis on Avantime’i kaasaegne ja imekombel siiani tootmises. Kui oma sõpradele reklaamisin, et ootan kõige koledamat autot, ja kui see tänavuse aasta alguses kohal oli, tõstsid kõik mu tuttavad häält: mis jutt see on, et kole?! See ju nii ilus auto! Ja stiilne! Muidugi muigasin endamisi habemesse – olin oma antireklaamiga kümnesse tabanud ning nüüd sulavõi sees ja kõrvust tõstetud! See puudutas esialgu muidugi välimust.
Isegi nüüd olen pikemalt seisnud akna all ja uurinud pika pilguga seda veidi ebamaist olevust, mis hakkab mulle aina rohkem meeldima. Viimati tundsin isegi, et ehk on auto isegi liiga vähe eriline.
Arvan, et hõbedane värv oli hea valik. Kuulu järgi on auto ka face-lifti läbi teinud, juba 2005. aastal. Aga ainult kuulu järgi, sest palja silmaga küll midagi teistsugust ei leia. Mootorikatte kaldenurka on kergelt muudetud, minimaalselt ka esivõrede sõrestikku. Esituled on nüüd moodsamad, tagumised on samuti n-ö kristallist. See teeb auto päris nüüdisaegseks, nagu oleks tegu 2007. aasta mudeliga. Et muudatusi juba viis aastat vana mudeli juures nii vähe tehti, näitab Renault’ disainerite rahulolu oma erilise margiga: midagi muuta pole lihtsalt vajalik.

Oma uut hõbeunelmat silmitsedes jõudsin ühtäkki äratundmisele, et Vel Satis oma teistsuguste esilaternate ja kõigi neile järgnevate joonte ja käändudega on ju kui Renault’ teemandikujulise firmamärgi kehastus ja edasiarendus. Vel Satis ongi suur Renault’ logo ise.
Päris kõiki lisasid mu hing ei ihaldanud, tellisin standardvariandi ehk kaheliitrise turbomootoriga ja automaatkastiga tumeda nahksisuga limusiini. Lisasid on standardvariandilgi piisavalt. Tagumiste akende ette käivad kardinad, kõik peeglid tumenevad tagant tulijate tulede mõjul ja on parkimisel kokkuklapitavad, kojamehed on vihmasensoriga. Reisiarvuti näitab pärast käivitust ka rehvide rõhku. Ja keegi tädi on kusagil armatuurlaua all. Inglise keeles annab ta mulle teada, kui autos midagi otsa hakkab lõppema. Väga mõnusalt manipuleeritav on püsikiirusehoidja oma kahe lülitiga rooli serval mõlemal pool – digitaalse näidu järgi saab kiiruse paika panna ja nuppudega mängides seda muuta ja taastada.

Esiistmed on lausa tugitoolid. Elektriliselt liigutatavad, mäluga. Reguleerida saab seljatugesid kahes osas, keskelt on seljatuge võimalik murda oma selja järgi mugavaks. Turvavööd jooksevad ees samuti otse istmete seest välja. Taga on aga kolmel inimesel väga palju ruumi. Armatuurlaud on suure kaarega, soliidse, eraldiasuva ümara kellaga. Kõik ootuspäraselt plastist pinnad armatuurlauas, eriti sellised, mida peab puudutama, on kaetud õrna kummikihiga, mis mõjub sõrmede all väga meeldivalt ja ka soliidselt.
Kuidas on Vel Satisega sõita ja mida sõnapaar Vel Satis üldse tähendab, ma seni veel ei teadnud. Prantsuse sõnastikus ei leidunud ühtki vastet, küll aga ladina omas: vel – või; pigem; väga; satis – üsna, väga, millegagi rahulduma. Minu esimene pikk reis Tallinna ja Tartu vahel oli küll pigem või väga millegagi rahuldumine! Tundsin end roolis kui kaasreisija. Tööd seal küll teha ei tulnud. Baasvarustuses olev kaheliitrine turbo viib 1735 kg tühimassiga Renault’ esindusauto väga hea möödasõidukiirendusega ohutult pärale. Reisi lõpus ei olnud mingit märkigi väsimusest. Sain värske enesetundega kohe kalli publikumi ette astuda.
Aga – last but not least – magustoidu jätsin lõpuks: Vel Satise käed-vabad-kaart! Kui see on sul taskus, käib auto avamine automaatselt ukselingi puudutuse järel, ka käivitamine – las kaart olla taskus, pole vaja seda kuhugi suskama hakata – vajuta vaid stardinuppu. Ja kui pärast reisi auto sealtsamast välja suretad, astu välja, löö uks uhke kaarega tagantkätt kinni ja mine! Auto lukustub ise, kui registreerib ära sinu taskus kaugeneva kaardi. Eriti mõnus on see pärast poest tulekut, võtad mõne koti-kompsu pakiruumist, lased luugi alla langeda, ja minek. Luuk imetakse elektri jõul lõplikult kinni. Vel Satis näeb, et peremehel on käed kinni, ja läheb ilusti ise lukku. Kaasa on antud kaks kaarti, nõnda saavad näiteks eri kasvu abikaasad, kes on varem kaardid keskkonsooli sahtlisse torgates seadistanud, sõitma asudes endale sobiva istme ja peeglite asendi.
Appi! Ega ma nüüd äkki liiga palju ole Vel Satise võludest rääkinud?! Seda ma nüüd küll ei tahaks, et kevadel neid mulle iga nurga tagant vastu sõitma hakkab!