Käes on küll juba märtsi keskpaik, ent kuna mul on teiega praegu ikkagi vahemaaks üle 2000 kilomeetri, siis tõmban ajas mõned nädalad tagasi ja viin teid vabariigi aastapäeva pidustustele siin Euroopas!Pariisis peeti Eesti Vabariigi aastapäeva väga pidu

Käes on küll juba märtsi keskpaik, ent kuna mul on teiega praegu ikkagi vahemaaks üle 2000 kilomeetri, siis tõmban ajas mõned nädalad tagasi ja viin teid vabariigi aastapäeva pidustustele siin Euroopas!

Pariisis peeti Eesti Vabariigi aastapäeva väga pidulikult Senati ilusas kroonlühtritega valgustatud suures saalis. Esmakordselt oli eestlastele sissepääs aktusele keeruline, sest oli vaja kutset ja elukohakaarti — see on õnneks mul siin olemas. Meie suursaadik Andres Talvik pidas sisuka ja päevakohase kõne, juhtides lõpuks osavalt jutu Pariisis elavale vanimale eestlasele Olga Bucquet Kasele, kellele ta ka oma kõne lõpus ulatas Eesti Vabariigi presidendi nimel V klassi Valgetähe teenetemärk daami järjepideva tegevuse eest eestluse alalhoidmisel Pariisis.

Meenus mu enda saabumine Pariisi 24 aastat tagasi, mil hakkasin tihedalt suhtlema Olgaga, kes täna on 90aastane. Tema kolm last kannavad ehtsaid eesti nimesid: Ants, Endel ja Elsa. Minu jaoks oli meie tutvus väga tähtis, sest ta tundis suurt huvi Eestimaa ja eestlaste vastu. Nii hakkasingi tema salongiõhtutele kutsuma ka meie väga kuulsaid ja vähem kuulsaid eestlasi alates Neeme Järvist kuni Lennart Merini välja. Samuti just tänu tema eestvedamisele läksin ma esmakordselt 1984. aastal Torontosse ESTOle, kus sadade sinimustvalgete lippude nägemine mind nutma pani ja millest said alguse minu esinemisreisid väliseestlaste juurde.

See pidu Pariisis tiivustas mind nii, et otsustasin ennast ise külla kutsuda ja minna ka Luksemburgi Eesti Vabariigi aastapäevapeole, sest meenusid kadunud Ernst Jaaksoni sõnad, mis ta ütles mulle New Yorgis 1986. aastal, kui kohtusin sadade väliseestlastega. «Ameerikas sõidavad eestlased maha kas vôi mitusada kilomeetrit, et viibida vabariigi aastapäevapeol!» Nii ma siis spontaanselt reageerisingi — nagu tõeline väliseestlane — ja enda suureks imestuseks kohtasin Luksemburgis ukse peal ikka veel sovetimentaliteediga inimest, kes minu soovi eestlasi näha sugugi heasoovlikult ei suhtunud. Lõpuks sain siiski sisse peole, mis toimus ühe hotelli fuajees, ja lõpetasin õhtu koos noorte ja väga huvitavate kodueestlastega sealses Eesti majas.

Kuna olen inimene, kellele meeldivad raskused, siis otsustasin minna veel ka Brüsselisse, ja endalegi suureks üllatuseks kohtusin seal avara mõistusega, maailma ja inimesi näinud intelligentsete kodueestlastega ja oma suureks rõõmuks sain pikemalt vestelda isegi Marianne Mikkoga (kes viiski mind peole sisse) ning ka Siiri Oviiriga.

Ene Rämmeldi Pariisi-kolumn nüüd iga kuu teises Kroonikas!