Värske mudeli ilmumisel peavad tootjad tihtilugu uskmatutele ostjatele kinnitama, et ehkki sarnasus eelmise põlvkonna autoga on üsnagi suur, on tegemist siiski täiesti uue mudeliga. Renault’ puhul seda tõika ette ei tule – uus Mégane Coupé ei sarnane ühegi eelkäijaga.
Renault’l on selja taga pikk ajalugu. Vennaksed Renault’d lõid autosid, busse, tanke ning isegi sõjalennukeid tootva korporatsiooni juba 1898. aastal. Mégane’i enda ajalugu on aga sootuks lühem. Esimese põlvkonna Mégane nägi ilmavalgust kõigest 14 aastat tagasi, 1995. Tema eelkäijaks oli R19, vähemasti eestvaates esimese põlve Mégane’iga üsna sarnane auto.
Kohe hakati juurutama väga erinevaid variante – peale laugpära ilmus teedele kupee nimega Coach ning sedaan. Ja 1996 ehitati Mégane’i baasil ka esimene kompaktklassi mahtuniversaal Scénic. Lisaks tuli müüki pehme katusega kabriolett, varsti ka universaal Grandtour ning juba maasturile lähenev neljarattaveoline Scénic RX4. Juba kolm aastat pärast Mégane’i turuletulekut pakkus Renault autost üle kahekümne variandi. Midagi sellist ei olnud pereautode klassis sel ajal vastu panna ühelgi võistlejal.#end#
Oh aegu ilusaid...
Siiski pean möönma, et selle tohutu valiku hulgas ei leidunud ühtegi mudelit, mis mulle tõeliselt meeldinud oleks… Enim häiris ettepoole lidus mootorikate ja liiga upakil tagaosa, mis hakkas eriti häirima kupee ja Cabrio puhul.
Selle perioodi Renault’dest meeldis mulle hoopiski rohkem Espace. Ja suurte masinate mängumaalt hakkas aastatuhande vahetumisel puhuma vapustavaid uusi tuuli – minu senine kindel Renault’ favoriit Avantime näitas suuna kätte. Ka Mégane sai kerge facelifti iluvõre avauste teistpidi pööramisega, ent 2002. aastal saabus midagi täiesti uut ja enneolematut, auto, mida mõne teisega segi ajada polnud võimalik – Avantime’i ja Renault’ lipulaeva Vel Satise stiilis teise põlvkonna Mégane. Esialgu üksnes kahe- ja neljaukselise luukpärana, hiljem ka sedaani ja universaalina. Kupee sai sedapuhku ühendatud kabrioletiga, mil nimeks Mégane CC.
Kuid selle põlvkonna puhul jäid minu lemmikuks siiski ainult luukpärad. Sedaan ja eriti veel kupee olid tagantvaates üsna igava disainiga. Kas siin saigi otsa Renault’ julgus disaini vallas eksperimenteerida? Küllap vist! Sest selle disainivoolu pioneeri Avantime’i reklaamiti ju hüüdlausega: “Kas julgeksid?” Paraku ei olnud ostjate seas julgeid inimesi just väga palju ning avangardne uudismudel võeti varsti tootmisest maha.
Teise põlvkonna Mégane’i toodeti 2002–2008 ühes väikese faceliftiga 2006. aastal. Uus, kolmanda põlve Mégane toodi publiku ette eelmisel aastal. See on taas täiesti erinev, ei midagi ühist eelmise mudeliseeriaga. Tundub, et neljaukselise luukpäraga on nüüd soovitud võimalikult suurele auditooriumile meele järele olla, sest väliselt on auto sedavõrd halli luukpärade massi sisse sulatatud, et eristuda on väga raske. Seega pean tunnistama, et annan au vaid veidrustele Renault’ toodangus, ja kuna tean, et uus Mégane Coupé erineb neljaukselisest luukpärast üksnes veidrama väljanägemise poolest (mis paljudele üldse ei istu), hakkab just see auto mulle aina rohkem meeldima. Pealegi tundub, et see mudel ei ole teps mitte fotogeeniline, sest päriselus näeb ta palju parem välja kui pildil.
Ehtne sportkupee
Ja nüüd siis uuest kupee-Mégane’ist lähemalt. Rooli taga ei ole auto välisele väiksusele vaatamata sugugi kitsas. Tagareas on koguni kolm istet ja minagi mahun sinna täpselt ära. “Täpselt” on just õige sõna, sest minu pea ja kupee lagi on tihedas kontaktis. Sõidu ajaks eelistan ikka ette tagasi ronida. Aga minust pisemad inimesed peaks seal end vägagi mugavalt tundma, sest põlveruumi piisas mullegi. Ja lisaks saab tagumiste istmete seljatugesid alla lasta ning ootamatult öö peale jäänuna võiks seal ehk minusuurunegi reisumees väikese uinaku teha, kui peale krediitkaardi rohkem pagasit kaasas pole.
Kui esimest korda rooli tagant üle õla vaadata, et tagumisest küljeaknast pilk välja heita, on tunne, et selles autos tagumisi küljeaknaid polegi ja kabiin on seest pime nagu detsembrikuine hommik. Aga see kõik käib sportliku kupee juurde. Küljepeeglid on olemas (sama auto ideeversioonil olid mäletatavasti ju vaid kaks peenikest varrast) ja vägagi massiivsed. Kui autost väljute ja eemaldute, lukustab auto end ise teistelt Renault’delt tuttava käed-vabad-kaardi abil ja suured peeglid sõidavad vastu külgi. See on hea visuaalne märk veendumaks distantsilt, et auto on ikka lukus. Prooviauto kabiinis mingeid erilisi tehnilisi mugavuslisandeid rohkem ei olegi, kui mitte arvestada püsikiirushoidjat ja võimalust oma mobiiltelefon Bluetoothi abil ülilihtsalt autoga paaritada. Seejärel saab telefonikõnet vastu võtta rooli taga oleva raadionuppude kangi abil, lülitades kõne kõlaritesse.
Silmale ei jää märkamatuks, et eelmise Mégane’iga võrreldes on kadunud lennuki juhtkangi meenutanud käsipiduri hoob ning vana, klassikaline kang on tagasi. Aga kui vanasti sai spidomeetrilt uurida, palju auto ka välja jookseb, siis siin seda teha ei saa. Tavalise tahhomeetri sihverplaadi kõrval on suur ümar ekraan digitaalsete kiirusnumbrite kuvamiseks ning loomulikult ilmuvad need sinna üksnes liikuma hakkamisel.
Liikuma saab selle auto aga väga kiiresti. Kaheliitrine turbomootor viib 1320 kg tühimassiga kupee oma 180 hobujõuga paigalt 100 km tunnikiiruseni vaid 7,8 sekundiga. Sõitu jätkates jääbki peamiseks tundenoodiks kergus. Mégane III Coupé mõjub ülikerge autona. Tunnet süvendab rooli keeramine paigal seistes või aeglasel manööverdamisel: see on sedavõrd kerge ja lihtne, nagu polekski auto maaga kontaktis. Suurematel kiirustel muutub aga rool tunduvalt jäigemaks ning on kurvides maitsvalt trimmis.
Rõõmu teeb veel teadmine, et tegu on alles Mégane’i III mudeliseeria algusega ja sellelt platvormilt on oodata veel üht koma teist… Universaalversiooni esitleti Genfis, kuid kindlasti lisandub kabriolett, eeskätt aga järg Mégane II RS-ile, mis on Clio V6 järel pakkunud vapustavaid sõiduelamusi! Juba Mégane II GT oli oma kaheliitrise turbomootoriga vägagi särtsakas, mis sest, et too mootor oli praegusest, n-ö tavakupee omast 17 hobujõudu nõrgem ja kiirenduski 0,5 sekundit aeglasem. Elame, näeme!
Kokkuvõte:
+ Mugav juhiasend, hea dünaamika, juhitavus ja manööverdatavus. Luukpäraga võrreldes hoogsam disain, sportkupee kohta soodne hind.
- Võib ju hakata norima nähtavuse ja tagumiste istmete ruumikuse üle, kuid kupee puhul oleks see imelik.
Järeldus: jääb siiski natuke arusaamatuks, kas need pidevad kannapöördelised disainiuuendused on tingitud tehnilistest otsingutest või arutust rähklemisest klientide otsingul, tunnistades sedasi ju eelmise põlvkonna otsekui ebaõnnestunuks.
