PIHTIMUS: alkohol, narkootikumid ja poisid rikkusid mu elu, samal ajal kui vanemad välismaal raha teenisid
Olen üks nendest lastest, kelle vanemad suure osa minu lapse- ja nooruspõlvest välismaal töötasid. Olid nad seda sunnitud tegema või mitte, ma ei oska öelda. See aeg jättis minusse haavu, mida parandada ei ole võimalik.
Olemata oleksid olnud paljud halvad asjad, kuid hoolimata sellest ei saa ma kindlalt väita, et vanemate siin elades oleks kõik parem olnud. Teistmoodi, jah, aga siis oleks elu seadnud teistsuguseid väljakutseid.
Nagu ka paljusid teisi lapsi, kelle vanemad välismaal töötavad, kasvatasid mind vanavanemad. Lapse jaoks, kellel oli tänu neile olemas soe ja armastav kodu, oma tuba, alati koolist tulles kodune söök ootamas ja keegi, kellele oma päevast rääkida, oli see ju väga hea.
Sirgudes aga teismeliseks tütarlapseks, kes karmimat kätt oleks vajanud, sellest ei piisanud. Sellel ajaperioodil juhtusid minu jaoks ka kõige traagilisemad asjad, mis tekitasid hingehaavu, mis ei pruugi iialgi paraneda. Sellesse olid segatud alkohol, narkootikumid, poisid. Loomulikult käisid mu ema ja isa kodus ning üritasid karmimaid meetmeid kasutusele võtta ja reegleid paika panna, et mind n-ö õigele teele tagasi suunata. Tõsiasi on aga see, et füüsiliselt kohal olemata nende reeglite delegeerimine minu puhul ei toiminud.
Võib-olla tegin ma selle aja jooksul, kahjuks üsna noorena, nii palju pöördumatuid vigu, et ülikooli ajaks oli mulle juba mõistus kohale tulnud. Tänaseks olen oma Eestis elavate vanematega väga lähedane ja meil on suurepärased suhted. Nad on uhked mu üle. Ja ma olen neile tänulik, et nad võimaldasid mulle head haridust, huviringe, ilusaid asju. Sest ka see loeb. Ajal, mil sõprused sõlmitakse väliste näitajate baasil on kergem sulanduda sisse kui jääda välja pelgalt seetõttu, et puuduvad rahalised võimalused käia hästi riides, reisidel, teistega koos väljas jne.
Tegelikult ei ole ju universaalset valemit, mille järgi iga lapsevanem saaks joonduda. Raha ei pea vastandama armastusele ega vastupidi. Iga vanem on eelkõige lihtsalt inimene, kes oma parema äranägemise järgi teeb valikuid, mis paistavad kõige kasulikumad ja mõistlikumad (alati on erandeid). Me ei saa ega tohi näpuga näidata teiste inimeste peale ja eeldada, et see, mis on õige meie jaoks, peab seda ka tingimata olema teiste jaoks.
Ajal, mil ma n-ö täiesti üle käte läksin, olid minu suhted vanematega kohutavad. Mässava teismelisena tundsin, et ma vihkan neid, nad ei mõista mind jne. Siis võrdlesid nad mind alatasa a'la naabrite lastega, kes teenivad ise taskuraha, ei suitseta ega joo ja on üldse emmele-issile head lapsed. Nad olidki. Kuni hetkeni, millal nii mõnigi neist soovimatult rasedaks jäi ja koolist välja kukkus. Ka see pole ilmselt ühegi lapsevanema unistuste stsenaarium ja visioon eredast tulevikust, mis last oodata võiks. Kas see on tingimata halb? Ei, aga elusid on erinevaid. Seetõttu ei tasu teisi sildistada ja pidevalt kellegagi võrrelda.
Kui ma saaksin täna valida, kas mu vanemad oleksid Eestis elanud ja ots-otsaga kokku tulnud, kujutades ette, milliseid pingeid see oleks tekitanud, kui teistsugune inimene ma oleksin, kui mu elu ei oleks nii turvaline ja kindlustatud olnud, kui meil poleks oma maja olnud, kõiki neid toredaid pühasid ja sünnipäevi, mil kingitused mind rõõmustasid, või raske teismeea ja hingehaavad, siis valiksin viimase. Ma õppisin oma vigadest, tulin ise sellest jamast välja, olen täna tugevam ja elukogenum ning loodetavasti ka grammikese targem.
Alati võib öelda, et kummagi vanema piisava armastuse või kohaloleku puudumine jätab oma jälje, väljendub hilisemates suhetes vastassoost partneritega ja mida kõike veel. Aga see ongi elu. Vatiteki seeski ei kasva terveid ja õnnelikke inimesi. Me kõik oleme siia tulnud siiski, et elus õppida ja areneda ning meil kõigil on oma väljakutsed, mida ületada. See kõik on elu osa, mitte maailmalõpp.
Loe ka:
