Aga see suhe lõppes minu süül — kui õppima hakkasin armusin oma kursusekaaslasesse ja läksin oma poisi juurest lihtsalt minema. Isegi jumalaga jätmata. Ma kartsin neid lahkumineku jutuajamisi. Aga pärast seda on mul tekkinud piinavad mõtted.

Mitte lahkumineku pärast — seda ju ikka juhtub. Aga ta on rikas ja ma laenasin tol ajal temalt päris suure summa raha. Kui kooli ära lõpetan, suudaksin ehk hakata seda vähehaaval tagasi maksma, aga kuidas temaga suhelda, mida öelda?

Nüüd pole me kohtunud ligi kaks aastat — ta elab teises linnas. Ta pole mind otsinud ega raha tagasi küsinud, aga see piinab mind. Mis ta võib minust mõelda? Kas ta ehk ei tahagi raha tagasi? Kuidas seda kõike unustada ja nendest piinavatest mõtetest vabaneda või mida teha? Sirli, 22.

Dr Noormann: Ma usun, et iga kultuurne Õhtumaa inimene teab Issameie palvet isegi siis, kui usklik pole. Selles on sõnad: ja anna meile andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele… Sõnasõnalt võttes võib tunduda, et jutt on rahast. Ei, sellega on aastasadu kasvatatud eetilist suhtumist, et kellelegi tehtud halb tuleb heastada, andeks paluda või andestada.

Loomulikult tuleb ka laen tagastada, kuid seda just sinu enda pärast. Tasumata võlad, reetmine, täitmata lubadused — nii materiaalsed kui mentaalsed — jäävad psüühikat koormama ja mürgitavad edasist elu. Sinna alla kuuluvad ka tänuvõlad oma vanematele, kellegi isegi anonüümsed heateod, mida saab tagasi maksta vaid kellelegi teisele anonüümselt head tehes.

Sinu käitumises pole ebaeetiline mitte üksnes raha, mida sa tagasi pole maksnud, vaid hoopis rohkem just suhe, mille lõpetasid tema suhtes ülekohtuselt ja võib arvata, et tema hinnangul ka alatult. Sina aga õigustad end sellega, et lahkuminekut ju ikka juhtub.

Halvimal juhul võib ta sind küll lihtlabaseks petiseks või vargaplikaks pidada. Ega sa hingerahu enne ei leia kui: 1) kas oled temaga rääkinud ja andeks palunud või 2) oled endale eneserahustamiseks sisendanud, et oledki petis ja salakaval ning uute samalaadsete tegudega süvendad arusaama, et sellises teguviisis polegi midagi andekspalutavat, tulebki vaid ära unustada.

See viimane on eetikaõpikutes kirjas kui näide, kuidas õunanäppajast võib kurjategija saada. Kurjategijaks ei tee tegu, vaid selle tagajärje peegeldus psüühilises enesehinnangus. Nii võib ennast kas õigustada või teisele tehtud kurja iseendalt ja teiselt andeks paluda. Nende kahe arenguvariandi vahel sul valida ongi. Niisama lihtsalt ära unustada pole võimalik.

Jaga
Kommentaarid