Elulooraamatu autor Evelin Kivimaa on intervjueerinud kokku 20 inimest: lisaks peategelasele endale räägivad Kuku elust ka temaga koos töötanud näitlejad ja režissöörid, kursusekaaslased lavakunstikateedrist, elukaaslane, eksabikaasad jpt.
Delfi lugejatel on võimalus tutvuda kolme peatükiga jahmatavalt ausast elulooraamatust. Täna jõuab teieni teine osa.

Elu ohus: esimest, teist ja teab mitmendat korda

Ma olen mitu korda surmaohus olnud. Kõigest ei taha rääkidagi. Joomise tõttu on olnud niisuguseid pohmelle, millest ma ilma arstiabita ei oleks ilmselt välja tulnud, oleksin otsad andnud.

Mind ei ole võtnud ka enesetapp. Rotimürki olen võtnud ühe korra. Segasin klaasi valmis paksu hobuseroka, aga see ei jäänud sisse pidama, oksendasin välja. Teine kord kasutasin muid vahendeid, et siit hädaorust pääseda, aga taevaisa tahtis teistmoodi.

Ma olen Lasnamäel kolmandalt korruselt alla hüpanud. Olin luku taha pandud ja võtmed ära võetud, aga mul oli vaja viina järele minna. Tundsin viha, et mida, raisk!, mind ei ahelda ükski võim ega ükski vägi. Hüppasin kolmanda korruse rõdult alla, pühkisin selja lumest puhtaks, läksin Priisle poodi ja ostsin pudeli konjakit. Pärast tulin tagasi ja vaatasin jälgi: olin maandunud 30 sentimeetri kaugusele betoonist kanalisatsioonikaevust.

Mul on kopsus veresoon lõhkenud. See juhtus “Karu südame” (2001) tegemise ajal. Millegipärast filmiti Komimaal. Sinna pääses ainult lennukite ja helikopteritega.
Tagasiteel oli neli tundi helikopterisõitu, seal ei tundnud midagi. Kui jõudsin Peterburi, raske kott üle õla, siis sain kolm sammu astuda ja pidin kükitama. Metrooga sõitsin rongi peale ja kui jõudsin Tallinna, siis viidi mind otse raudteejaamast Hiiule kopsukliinikusse.
Seal selgus, et mul oli kopsus veresoon lõhkenud. Pleurasse oli jooksnud poolteist liitrit verd, mis oli ära hüübinud. Ma ei saanud enam korralikult hingata.
Arst võttis hüübinud vere välja ja mu kopsu pandi kaks toru, mille kaudu veri imbus kohvrisse. Valu vaigistamiseks anti morfiumi ja siis ma läksin sassi, armusin selle uimas meditsiiniõdedesse. Tellisin salaja takso, sõitsin Lasnamäele ja võtsin oma auto. Panin verekohvri kõrvalistmele ja sõitsin autoga mööda linna ringi, viisin meditsiiniõdedele roose. Olin päris segi. Tervis sai korda.
Sõber, režissöör Peeter Simm:
Kuku väidab, et viin on päästnud ta enesetapust. Ta oli jubedas depressioonis, ronis üheksakordse maja katusele, seisis ääre peal ja tahtis alla hüpata. Siis tuli talle meelde, et kapi otsa, naise kübarakarbi põhja on peidetud pudel viina – ja see, kurat!, ei jää nendele, kes on elus! Läks tagasi, jõi viina ära, ja korras.