PIINLIK LUGU: Kuidas ma klientidest pungil kiitoidukohas prügis tuhlasin
Tööpäeva lõpetades, mõned tunnid hiljem, avastasin, et pangakaart on plehku pannud. Kuna pidin poole tunni pärast astuma bussiuksest sisse ja maale sõitma, polnud mul aega pangas järjekorras oodata ning sularaha polnud mul ammugi. Aimasin, et ilmselt jätsin oma pangakaardi kandikule ning viskasin selle koos oma pooliku juustuburgeriga prügitünni. Egas midagi, seadsin sammud toidukohta tagasi, küsisin teenindajalt pangakaardi kohta ning nemad polnud midagi näinud ega kuulnud.
Jah, see oli kindlasti prügikastis. Mulle ulatati kummikindad ja kaks suurt järatud burgereid ja friikartuleid täis kotti, Coca-Cola sees marineeritud. Siinkohal pean ära märkima, et kõik istmed toidukohas olid hõivatud ja rahvast oli nagu murdu. Hakkasin tuhlama, tundsin, kuidas kõik lõpetasid söömise ja piidlesid mind segaduses pilkudega. Peas mõtlesin, et nagu ma oleks stand-up koomik. Ainult rõvedam. Kleit seljas, kingad jalas ja käed prügikotis... Tõeline vaatepilt. Kaks kotti läbi tuhnides, pangakaarti ikka polnud! Abivalmis teenindaja pakkus mulle veel üht prügikotti. Ta viis mind läbi labürindi tagaruumi, prügimekasse. Sain hommikuse koti tuhlamiseks ja leidsin oma pangakaardi, millelt oli tarvis ainult natukene majoneesi pühkida. Olin jube õnnelik, bussist maha ei jäänud ja nagu ütleb Koit Toome, siis "mälestusi täis on atmosfäär"!
Kas Sinul, hea lugeja, on kunagi midagi piinlikku juhtunud? Sinu lugu võiks olla siin! Saada see noortehaal@delfi.ee!
