Professor Heidmets: elu ootab meilt rohkem oskust ja võimekust midagi koos teha

Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmetsa hinnangul muudab bakalaureuse- ja magistrikavadesse lisandunud aine ELU õppimise mõtestatumaks ning parandab koostööoskust.

Mis on viimaste aastate kõige olulisem põhimõtteline muutus õppimises ja õpetamises?

Üks selge trend on, et õppur ise peab tarkuse ja teadmiste loomisel rohkem osalema: lugema, otsima materjale, seda ka väljastpoolt kooli, tegema koostööd. Võimalused selleks praeguses digimaailmas ju järjest laienevad.

Ka tuuakse akadeemilisusse üha enam praktilist kogemust. Klassikaliste õppeainete asemele tulevad lõimitud, integreeritud, elu praktiliste küsimuste või teemadega seotud õppimise ja õpetamise viisid. See on omane nii kesk- kui ka ülikooliharidusele.

Mil viisil on see muutnud õppimise ja õpetamise mõtestamist?

Pannud suurema koormuse nii õppijale kui ka õpetajale. Tänapäeval peab õpetaja valdama mitte ainult oma ainet, vaid ka neid tarkusi, mõtteid ja viise, kuidas panna tudengid üheskoos tööle, kuidas nendega koos projekte läbi viia, kuidas projektide tulemusi mõtestada ja akadeemilist tarkust igapäevaeluga seostada.

Üks oluline märksõna on interdistsiplinaarus. Mil viisil muudab see õppimise kogemust?

Huvitavamaks, aga ka kirjumaks. Kokku saavad erinevate valdkondade tudengid, neil on erinev tagapõhi. Kirjumas maailmas hakkama saamine on aga nii õpetajatele kui ka õpilasele keerulisem. Tuleb mõista, et mõelda võib ka teistmoodi, harjutada end kooskõla leidma ja kokkuleppeid sõlmima. See on väljakutse.

Üks näide interdistsiplinaarsuset hariduses on TLÜ uus õppeaine ELU. Kuidas erineb ELU ülesehitus teiste ainete omadest?

ELU ei ole ühe eriala või teadusharu põhine. See aine saab alguse üliõpilase, õppejõu või ettevõtja algatatud ideest. Erinevate erialade tudengid teevad koos projekti teemal, mis neile endale huvi pakub. Teise pagasiga inimestega vahetatakse mõtteid, seatakse ühiselt eesmärgid ning pannakse kirja sammud, mis hakkavad viima eesmärgi suunas.

Tõsi, ELU pole oma olemuselt unikaalne. Analooge, kus üritatakse ükskõik, kas keskkooliõpilastele või üliõpilastele pakkuda võimalust kombineerida, lõimida erinevatest õppevaldkondadest tulevat tarkust, on maailmas terve hulk.

Mil viisil võimaldab ELU teistmoodi õppimist?

Meie tegelik elu ei oota meilt ainult individuaalset pingutust, vaid järjest rohkem oskust ja võimekust midagi koos teha. Seda tüüpi aine on üks võimalus lõimida erinevaid teadmiste valdkondi, aga annab samas kuue-kaheksa tudengi koostöö kogemuse. Ja veel mõne õppejõu oma sinna juurde.
Koostööoskus on üks, mida tõenäoliselt tööl järjest rohkem oodatakse ja mille puhul võime arvata, et see pole eestlaste kõige tugevam külg. Seega, kui ELU projektid seda võimekust kasvatavad, on nad hea mõte.

Tundub veidi irooniline, et paneme nii palju rõhku koostööle, samas kui üha enam veedetakse aega nutiseadmetes, vesteldakse kokku saamata. Haridus liigub selles suunas, et toome nad siis ise kokku, kui nad ise kokku ei tule!

Jah, haridusel ei ole sellest pääsu. Järjest vähem – kui vaadata kasvõi PIAAC-i raportit, mis on nn täiskasvanute PISA –, on töökohti, kus üks inimene omaette midagi teeb, näiteks arvutab. Seal, kus robotid ja igasugused tehnoloogiad aidata ei suuda – ja väga hea, et ei suuda –, tulevad inimesed laua taha ja lahendavad vastuolulised küsimused ära.

Oskused – ennast väljendada, läbirääkimisi pidada, natuke järele anda, kalkuleerida, kuhu ja kuidas me selle lõpp-punkti paneme – tahavad kultiveerimist üsna väiksest peast, võib-olla juba lasteaiast.
Seesama oskus tulla erimeelsustega toime on probleem nii tudengite seas, iga instituudi sees, ühiskonna tasandil laiemalt. See on suur oskus, mille suunas aitavad liikuda ka ELU-tüüpi projektid.

Kui mõtleme selle peale, et peagi saab lõputööd ka mitmekesi teha, kas see pole väljakutse akadeemilisusele?

Ma siin ei näe suurt muret, et ELU projektid hakkavad ülikooli muutma vähem akadeemiliseks. Akadeemilise uurimistöö läbiviimise oskus peab olema igal ülikooli lõpetajal, olenemata sellest, kas see tuleb iseseisvalt kirjutatud lõputöö või kolmekesi tehtud projekti kaudu.
Maailm ei oota ainult individuaalset pingutust, vaid järjest rohkem oskust ja võimekust midagi koos teha. See, kui näiteks kolm inimest teevad ühte ja sama tööd, võimaldab suuremaid küsimusi ette võtta, rohkem andmeid koguda.

Näen variandina, et ühise projekti põhjal tekib kolm eraldi lõputööd, mis kõik kasutavad kogutud ühist andmestikku, aga igaüks oma vaatenurgast. Sellist tiimipõhist andmete kogumist ja lõputööde kirjutamist on valdkond, kus mina töötan, psühholoogia, juba ammu praktiseerinud. Näen sama mustrit ka ELU projektide puhul.

Keskkoolis on EMSL algatanud koolide ja vabaühenduste koostööprogrammi, mille käigus gümnaasiumiõpilased lähevad mõnda vabaühendusse põgusale praktikale.
ELU puhul juhivad koostööd tegevad erinevate erialade tudengid ise õppimisprotsessi. Kas võime siin näha laiemat ühiskondlikku tendentsi, mille suunas haridus liigub?

Kindlasti. Mõlemal puhul ei tule teemad, millega õppurid tegelevad, õpikust või targast entsüklopeediast, vaid praktikast, elust. See on kasulik nii tudengitele, kes selles osalevad, ideaalis kasulik aga ka sellele eluvaldkonnale. Kasu võivad saada kohalik kogukond, kohalik kool, kus seda rakendatakse, aga ka kohalik jõgi.

Samas ma arvan, et ELU-tüüpi muutuste sisseviimise puhul ei peaks olema liigselt optimistlik, et kogu õppimine muutub ELUdeks. Usun, et ülikooli õppekava tulevikus, aga ka tunniplaan keskkoolis on ikkagi kombinatsioon õppeainetest, kus on vaja teadmist süstemaatiliselt omandada. Selle kõrval on lõimivad projektid, tegevused, mis pakuvad võimalust erialast tarkust katsetada, vaadata, kuidas see toimima hakkab. Ma usun, et tulevik ei ole ühes või teises äärmuses, vaid kahe pooluse mõistlik tasakaal.

Mil viisil muudab see õppimise kui sellise mõtestamist?

Õppimine ise muutub loodetavasti rohkem mõtestatuks. Kui mingi akadeemiline tarkus lihtsalt ära õppida, pole mitte kõigil õppijatel peas selge, mida sellega peale hakata, kuidas seda kasutada. ELU-tüüpi projektid annavad selleks aga vihjeid. See on oluline muutus nii õpetamises kui ka õppimises.
Mariell Raisma, kommunikatsioonispetsialist ja TLÜ kommunikatsiooni eriala magistrant

ELU projektide väljatöötamist toetatakse projekti "TLÜ TEE ehk Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja" tegevuste raames