Punane ja trussikutes, liigub üles-alla

Äsja paiskus siinsesse kinolevisse üks eelmise aasta üles haibitumaid filme- „Superman tuleb tagasi”, mis nagu nimigi viitab, peaks tähendama vana hea superkangelase tagasi pöördumist ning uue põlvkonna lemmikuks tõusmist. Kahjuks siiski stuudiobosside soovunelmad ei täitunud ning kaasaegne Supermani film on küll mõnus vaadata, ent ei midagi enamat.

Esiteks üllatas see film mind positiivselt, oma superkangelase loo kohta väga ebatraditsioonilise tegevustikuga, mängides kohati klišeedele ohtlikult lähedal, ent väljudes siiski tänu värskele lähenemisele ka neist olukordadest võitjana. Lisaks oli muidugi pildiliselt kõik väga kena, kuigi vahel ehk isegi liiga arvutiga ära korrigeeritud. Nii kippusid suured plaanid Supermanist peale kangelastegude sooritamist välja nägema nagu poliitikute näod tänavareklaamidel — tundmatuseni retušeeritud.

Negatiivsest rääkides tuleks välja tuua see, et lihtsalt filmi vaatama sattunule, kes Supermehe varasemate tegemistega kinoekraanil (ega koomiksite vahendusel) kursis pole, jääb kardetavasti üsna suur osa ekraanil toimuva taustaloost segaseks ning seega jätab ka film ise kokkuvõttes lahjema mulje.

Režissöörile ei saa muidugi ette heita, et ta otsustas eelkõige fännidele pühenduda ning jätta välja tüütu tegelaste ja sündmuste tutvustamise võhikutele. Praegust põlvkonda võib aga tabada üsna suur segadus, taipamata mõhkugi Clark Kenti (Brandon Routh) kaksikelust nohikliku ajakirjaniku ning superkangelasena või tema suhetest ihaldusobjekt Lois Lane (Kate Bosworth) ja kavala kurikaela Lex Luthoriga (Kevin Spacey). Ainsaks päästerõngaks võib siin saada ka meie telekanalitel jooksnud seriaal „Smallville”, mis küll veidi teises tõlgenduses, ent siiski samade tegelastega, opereeris.

„Supermees tuleb tagasi” on hoolimata sellest, et esimese koomiksi valmimisest samal teemal möödub peagi kaheksakümmend aastat , endiselt vaadatav ning aktuaalne. Kurikaelu ning kättesaamatut armastust leidus minevikus ning leidub täpselt sama moodi ka tänapäeval.

Samuti pole muutunud Supermehe kostüüm — endiselt lendab ta ringi (ja võlub naisi) liibuvas sinises trikoos ning punastes trussikutes. Kokkuvõttes on tegemist täiesti vaadatava filmiga, mis küll filmiklassikaks nagu tema eelkäijad olid tõenäoliselt ei saa, aga vaadata tasub teda sellegi poolest.