Räägime enesetappudest viisil, mis aitab inimesi. Kuidas oma lähedast aidata? Mis on lahendus?

 (13)
Räägime enesetappudest viisil, mis aitab inimesi. Kuidas oma lähedast aidata? Mis on lahendus?
Shutterstock

Nädala jooksul on enesetapu läbi surnud kokk Anthony Bourdain ja disainer Kate Spade. See on traagika, mis tuletab taaskord meelde, et sõltumata edukusest kimbutavad inimesi vaimsed probleemid. Need võivad kimbutada su lähedasi ja probleemid võivad olla otse nina ees.

Ameerika Ühendriikide nakkushaiguste keskus tegi uuringu, milles selgus, et järjest enam inimesi sooritab enesetapu. 1999. aastaga võrreldes on enesetappude arv kasvanud neljandiku võrra. Samas selgus, et 54% inimestest, kes sooritasid 2015. aastal enesetapu, ei põdenud andmete järgi vaimseid haiguseid. See ei tähenda, et neid poleks olnud vaimseid probleeme, vaid pigem seda, et muresid välditi, nendest ei räägitud ja kõige keerulisematel aegadel ei osatud otsida abi.

Olukord ei pea muutuma hulluks, et sellest võiks rääkida. Kui tunned, et süda on raske, räägi oma muredest enne, kui asi läheb käest ära.

Vaimsetest haigustest ja muredest on vaja rohkem rääkida. Nendele peab pöörama suuremat tähelepanu, sest kui keegi sooritab enesetapu, on liiga hilja tõdeda, et tõesti oli vist midagi valesti.

Kui ollakse seltskonnas ja räägitakse igapäevastest teemadest, ei hakka tõenäoliselt keegi keset peomelu rääkima elu tumedamast küljest. Kuidas aga enesetapust rääkida? Mis aitaks?

Seotud lood:

Teadvusta, et ka lähedane inimene võib endale haiget teha ja tal võib esineda muresid. Sageli kipuvad inimesed arvama, et kõik taolised sünged teemad lähevad neist kaarega mööda. Tegelikult võib kõige suurem abivajaja olla sinu oma pereliige.

Enesetapp ei tohiks olla tabuteema. Sellest peaks rääkima avalikult. Sageli kardavad inimesed sellest rääkida, sest neil on kujunenud arusaam, et see on midagi, mida nende peres ei juhtu ja millest ei räägita.

Statistika järgi on sureb iga kümnes inimene Ameerika enesetapu tõttu. Teisisõnu teeb aastas umbes 45 000 ameeriklast enesetapu. See arv tähistab aga inimesi, kes on enesetapu sooritanud, kuid palju rohkem on neid, kes on seda proovinud ja kes on suudetud viimasel hetkel päästa.

Oluline on teada, et enesetapust rääkimine ei muuda asju hullemaks. Kõige tähtsam on vestlus, mille kaudu saab murelik inimene abi. Uuringud on näidanud, et enesetapust rääkimine pole kunagi asja hullemaks muutnud, vaid inimesed on saanud hoopis abi.

Kui sul on tunne, et mõni lähedane võib endale moel või teisel haiget teha, siis küsi temalt otse, kas ta on seda teinud võib plaanib endale haiget teha.

Enesetapust peaks rääkima nagu igast teisest tervisemurest. Kui lõikad sõrme, murrad käe või pea valutab, siis ei tundu see häbiväärne teema, mida peaks vältima. Vaimsed probleemid on täpselt samasugused tervisehädad, mis vajavad tähelepanu. Kui tunned, et sind vaevab miski, siis räägi sellest lähedastega. Kui sa ei soovi seda teha, siis pöördu spetsialisti poole. Üks on kindel: probleem ei kao ise ära.

Ole kõikide oma murede suhtes avatud. Olukord ei pea muutuma hulluks, et sellest võiks rääkida. Kui tunned, et süda on raske, räägi oma muredest enne, kui asi läheb käest ära. Igal ühel on rasketest asjadest üle saamiseks oma moodus. Enesetapp on aga keeruline teema, mida ei põhjusta ainult üks tegur. Tavaliselt viib enesetapuni paljude asjade koosmõju, milleks võib olla näiteks halb suhe, rahalised raskused, füüsiline tervis, alkoholi- ja mõnuainete tarvitamine ja palju muud.

Kui keegi räägib enesetapust, on oluline kuulata ja olla avatud. See on raske teema ja keegi ei hakka sellest niisama rääkima. Kui mõni inimene, olgu ta su lähedane või võõras, hakkab sulle rääkima oma murest, siis ole tema suhtes avatud, ära hakka talle esimese asjana jagama näpunäiteid ja lihtsalt kuula. Kõige hullem, mida saad öelda on "Ära virise!" või "Saa üle, see pole mingi teema!". Kui hoolid inimesest tõeliselt, siis kuula ta ära. Vahel aitab lihtsalt kuulamine ja mõistmine.

MÜÜT TEGELIKKUS
Suitsiidist rääkimine ja suitsidaalsete tunnete kohta küsimine võib õhutada enesetapule. Suitsiidist rääkimine ei vallanda suitsidaalset käitumist ega mõtlemist. Selleks, et saada abi oma emotsioonide selgitamisel ja tõlgendamisel, peab suitsidaaine inimene neid esmalt väljendama. Oma tunnetest rääkimine on esimene samm kriisi ületamiseks. Nõustamisseansi jooksul peaks siiski olema ettevaatlik ning avama probleemistikku samm-sammult, mitte liialt kiirustades.
Depressiooni ja enesehävituslikku käitumist esineb noorte seas väga harva. Mõlemad on teismeeas tavapärased. Depressiooni väljendusviisides esineb noorukitel võrreldes täiskasvanutega mõningaid erinevusi.
Kõik suitsidaalsed inimesed põevad depressiooni. Kuigi depressioon on oluline suitsiidi riskifaktor, ei pruugi see olla primaarne igas suitsiidikatses või suitsiidijuhtumis. Suitsiidi riskiteguriteks on ka teised psühhiaatrilised haigused nagu skisofreenia, ärevushäired ja anoreksia. Inimene, kellel ei esine ühtegi eelpool nimetatud seisundeist, võib samuti käituda suitsidaalselt.
Kui keegi käitub suitsidaalselt, siis jääb ta alati niisuguseks. Enamik inimesi käituvad suitsidaalselt vaid teatud perioodi oma elus. Kiire abi ja toetuse korral inimene tõenäoliselt paraneb ja naaseb tavapärasesse elurütmi ilma suitsidaalsete mõtete koormata.

Loe veel

Küsi konkreetseid küsimusi. Kui sul on tunne, et mõni lähedane võib endale moel või teisel haiget teha, siis küsi temalt otse, kas ta on seda teinud võib plaanib endale haiget teha. Küsi, miks ta seda teeb ja mida ta sellest saada soovib.

Ole eelarvamustevaba. Kuigi enesetapu ja vaimsete haiguste ümber ringleb mitmeid vaidluseid, kas need on omavahel seotud, on mõistlik need unustada. Kui su lähedasel on mure, siis tema jaoks on olulisem sellest rääkimine. Tähtis on pakkuda talle tuge, mitte kahelda tema tunnetes. Pea meeles, et sa ei saa kunagi teada täpselt seda, mida ta tunneb.

Arvesta, et enesetapust rääkimine on ebamugav teema. Samas on kerge ebamugavustunne parem kui see, et räägiksid enesetapust nagu järjekordsest poeskäigust. Kui kuuled oma lähedase muremõtteid ja raskuseid, siis kindlasti pole see lihtne.

Ära näe enesetappu kui midagi tühist. Enesetapp on tõsine teema. Kui räägid sellest, siis võta aega ja ole valmis, et tuleb tõsine jutt. Ära tekita muljet, et muret tundev lähedane teeb sääsest elevandi. Isegi kui mure tundub sinu jaoks väike, siis teise jaoks võib see olla tõeline katsumus.

MÜÜT TEGELIKKUS
Inimene, kes räägib enesetapust, seda tegelikult ei tee. Umbes 80% inimestest, kes võtavad endalt elu, on oma kavatsusest eelnevalt teada andnud mõnele lähedasele, sõbrale, nõustajale või arstile enesetapule eelnenud nädalate ja kuude jooksul. Suitsiidist rääkimine võib olla abipalve suitsidaalse inimese poolt.
Lubadust “hoida saladust” või “suletud ümbrikku mitte avada” tuleb alati hoida. Kui on tegemist ilmselgelt suitsidaalse inimesega või te kahtlustate, et inimesel on depressioon, siis ei saa lubadust pidada. Ainuüksi kinnine ümbrik koos nõudega saladust hoida on ohumärk. Selline käitumine võib viidata progresseeruvale suitsidaalsusele.
Inimesed, kes ähvardavad suitsiidiga, püüavad sellise käitumisega vaid tähelepanu võita. Kõiki suitsiidikatseid ja ähvardusi tuleb võtta tõsiselt. On lubamatu ignoreerida suitsiidikatset, võttes seda kui tähelepanuvajaduse väljendust.
Suitsiidikatse või suitsiid juhtub ilma hoiatuseta. Tavaliselt suudavad mahajäänud pärast lähedase suitsiidi meenutada mitmeid olukordi, kus suitsidaalne inimene püüdis oma kavatsusest märku anda. Oluline on teavitada suitsidaalse inimese lähedasi suitsiidiga seotud ohumärkidest.

Allikas: huffingtonpost.com, peaasi.ee (tabelites olev)

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare