Raoul Kurvitz teostas raudteeunelma

 (9)
Raoul Kurvitz teostas raudteeunelma
Päevaleht/Pressifoto, Priit Simson

Neljapäeval avati Balti jaama ootesaalis Raoul Kurvitza pannoo.

Tegemist on viiest pildist koosneva maaliseeriaga, kus raudtee ja vagunid on kesksel kohal. Edelaraudtee grupi üks töötaja oli märganud neid maale näitusel ja vaimustunud.

Küsisin Kurvitzalt, kuidas selline motiiv pähe tuli. Selgus, et ta vanaisa oli Taevaskoja jaamas raudteetööline ja Raoul ise elas kunagi Tehnika tänaval, kus “raudtee-sound”, nagu ta ütles, oli nagu mingi rütmiline muusika.

Tundsime taas hingesugulust, sest ka minu vanaisa oli raudteelane. Lapsepõlves mängisime mänguraudteedega. Lisaks lugesime kaubarongide vaguneid üle. Kurvitza pannool on neid 36.

Kunstnikule ongi see nagu “elurong” ja seda motiivi tahab ta oma sõnul jätkata kuni surmani.

Raudteega on seotud üldse mingi mütoloogia. Rongiteega on Ameerika vallutanud lääne, soomusrongid päästsid Vabadussõja, kaubarongides ehk loomavagunites küüditati. Omamoodi elamus oli ka kunagi sõita Moskvasse kupees, käia restoranvagunis ja tamburis suitsu tegemas. Alati, kui näen rongi või kuulen selle häält, tekib reisihimu. Kadestan rongijuhte ja vagunisaatjaid, kes on kogu aeg ratastel.

Mingit suurt realismi Kurvitz ei kasuta — ta jääb oma laadile truuks, kuid on selgelt näha, et tegu on rongide ja ratastega. Ma ütleksin, et siin on tegemist millegi sellisega, mida tegid futuristid, kes püüdsid staatilises pildis edasi anda liikumist. Lisaks tuleb kõrvadesse seesama sound, sest meie rongid sõidavad ikka teatud rütmis, killa-kolla.

Kunst vaksalis jõuab massideni

Ajaloo huvides peab ütlema, et see pole esimene suurem kunstiteos Balti jaamas. 1947. aastal tegid kõik kolm kunstnikku — Viktor Karrus, Richard Sagrits ja Evald Okas — Balti jaama ühe temaatilise pannoo. Okas on meenutanud, et Vene mundris modellid on eesti poisid, kes tahtsid kangesti koju tagasi saada. Ette heideti seda, et nende liikumine oli suunatud vasakult paremale, sest kaarti vaadates liikus Punaarmee vastupidises suunas. Kahjuks polnud tollased tööd mitte tahvelmaalid, vaid seinamaalid, ja nad lammutati nagu kogu tsaariajal ehitatud vana Balti jaam. Kurvitzal läheb kindlasti paremini ja kunstnik juba rõõmustab, et nii suurt külastatavust pole ta näitustel kunagi olnud.

Kunagine raudtee hiilgus hakkab tasapisi taastuma. Rongiga on minu meelest mugavam liikuda kui bussiga. Kui 1870. aastal avati liin Tosno-Paldiski, kujunes Tsaari-Venemaal välja eriline vaksalite ja raudteejaamade arhitektuuristiil, mida võib näha ka Soomes — hiilgavaim näide on mõistagi Eliel Saarise projekteeritud Helsingi peavaksal. Loomulikult ei puudunud sealt ka rikkalikud dekoreeritud pannood parimatelt kunstnikelt.

Nõukogude Liidus kasutati parema puudumisel suuri koopiaid, tavaliselt Vasnetsovi kolme vene vägilasega. Loodetavasti tegi Balti jaam oma tellimusega otsa lahti ja ka teiste veel funktsioneerivate jaamade omanikud võtavad siit eeskuju.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Onlines

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare