Rebase meeletu nädal: karjusime hääled kähedaks ja liputasime saba!

Teine õppetöö nädal Tallinna Tehnikaülikooli Avaliku halduse tudengina sai rebastele kohaselt väärikalt mööda saadetud. Märul hakkas pihta õhtul kell kuus. Teaduskonnad kogunesid eraldi, toimusid ristimismängud. Mina koos sotsiaalteadlastega kogunesin TTÜ korvpalliplatsi juurde. Tänavune kursus on pehmelt öeldes super. Seltskond on lõbus ja avatud ning mis peamine, ma näen nende noorte silmis seda sama sära, mida enda omadeski

Meie kohustuslikuks elemendiks ristimisel oli lips. Minu lips sai tähelepanu ja kiitust, kandsin metallist lipsuga kaelakeed. Alustuseks rivistati meid pikkuse järjekorras ritta, võtsin kohe koha sisse tüdrukute reas esimesena ja ma ei pannudki mööda, olingi kõige pikem. Järgnes tiimidesse jagamine. Edaspidine programm tõotas tulla põnev ja ma ei pidanud pettuma. Adrenaliin oli pidevalt laes, täpselt nagu tujugi.

Meeskonna mängud alati lähendavad inimesi ja lisaks arendavad ka meeskonnatöö oskusi. Mängudes saime kõvasti keelemärjukest ning kõrvale pugisime veel muuhulgas näiteks oliive, küpsiseid, küüslauku, sibulat, õuna, tomatimahla.

Lisaks testiti meie kopsumahtu kondoomi täis puhumisega. Võistlused olid põnevad ja panid pingutama ning meeletult kaasa elama, just selle pärast ilmselt praegu ongi seis, kus pilt on, aga häält pole. Kui päeval vaevas mind köha ja nohu, kusjuures diagnoosiks panin endale Tallinna allergia, siis õhtul ei pannud ma neid pisiasju enam tähelegi.

Miks Tallinna allergia? Tulen väikelinnast ja saastunud linnaõhk ning pealekauba veel harjumatult kloorine vesi võtavad aega, et nendega harjuda suudaksin. Samas, mis see ikka ühele kangele Lõuna-Eesti naisele teeb?

Peale teaduskondade ristimist liikusime ühtselt TTÜ Staadionile, samal ajal rivilaule lauldes. Äraütlemata võimas tunne! Algas ühine ristimine. Muuhulgas tantsisime zumbat, karjusime hääled kähedaks, liputasime saba ning matkisime sakso man-i.

Üsna pea väljusid ühisbussid klubi poole, kus toimus Topelt Rebaste pidu. Vot see bussisõit oli elamus omaette. Eesti laulude laulmine teiste rebastega külg külje kõrval bussi pakituna. Lisaks sekka ka sünnipäevalaul ja ringile saadetud Milka kommid. Usun, et bussijuhi jaoks oli see küll kõige lõbusam bussisõit tema tööaastate jooksul. Pidu oli samuti meeletu. Kaks klubi tähendas kaks korda rohkem rahvast ja tantsimist. Aga rebased ei väsi, oh ei!

Lõpuks kiirustasin peolt otse ühikasse, et seal mõned asjad kaasa haarata ja siis trollile hüpata, suunaga Balti Jaam ja sealt edasi Eesti “lõunaosariikidesse” noortesse süstima seda indu, mis minu sisse enam ära ei mahugi. Oma tegemistest vabal ajal räägin teine kord suurima hea meelega.

Siin ma siis nüüd olen, bussis, naudin päikesetõusu ja mõtlen, kui õige otsuse ma teinud olen, et astusin sisse Tallinna Tehnikaülikooli.