Reklaamiklubi

Lähenevate valimiste eel on poliitilised erakonnad arusaadavatel põhjustel muutunud kodanikule erakordselt nähtavaks. Hirmsuured plakatid tänavatel ning tele- ja raadioreklaamid püüavad meid veenda, et üks erakond/programm on parem kui kõik teised. Võimumängude ja lubaduste kõrval on huvitav keskenduda ainuüksi reklaamile – isiklikke poliitilisi eelistusi kõrvale jättes jälgida seda, kuidas on reklaamid üles ehitatud, kellele suunatud.

Juba suve lõpul torkasid silma Rahvaerakond Mõõdukad uut logo tutvustavad plakatid. Nüüdseks on sujuvalt tänavatele ilmunud uued õunalogo kandvad plakatid – tavainimese silmale hea kvaliteediga fotodega ja ohtrate valimislubadustega. Kuigi pildid on ilusad justkui ajakirjafotod ning lubadused toredad (kõigile tartlastele töökoht jmt), ei tekita kampaania eriti tugevaid emotsioone, on mõõdukas, nagu erakondki. Mõõdukate reklaame on nähtud ka teleekraanil – esmalt Andres Tarand ja lillepõld, hiljem sama pere noorem põlvkond. Paraku aga ei ole ka telereklaamis midagi erakordset ja intrigeerivat ning nii ununebki esitatav sõnum suhteliselt kiiresti.

Uuel Res Publica erakonnal on samuti olemas nii tänava- kui ka telereklaam. Tegu on traditsioonilise “nägu pluss hüüdlause” taktikaga. Hüüdlaused on kohati küll suhteliselt arusaamatud, näiteks “Koolis olgu sama hea kui ülikoolis” või “Pöördes on vägi”. Viimane kipub vägisi meenutama kange õlle reklaami – mida rohkem pöördeid, seda vägevam kraam. Teleekraanil võime aga näha Juhan Partsi, kes räägib sellest, et poliitikat tuleb teha puhaste kätega. Mida muud ühel värskel erakonnal ikka nii väga enda promomiseks öelda on.

Üsna ükskõikseks jätab ka Eestimaa Rahvaliidu kampaania, mis sarnaneb ülesehituselt Res Publica omale ning torkab tänu oma luitunud ja tagasihoidlikule värvipaletile veelgi vähem silma.

Reformierakond jääb eelnevalt mainitutest pisut rohkem meelde. Teleris paneb reklaamklippi jälgima selle pikkus – esmakordsel vaatamisel hakkad juba huviga ootama, mida sellise pika ja põhjamaiselt patriootliku muusika saatel rahvale tutvustada tahetakse. Ka tänavatele ilmusid esmalt pildikesed viljapõldudest ja kombainidest, mis kahtlaselt palju meenutavad hiljuti Tartu Kunstimuuseumis sotsialistliku realismi näitusel nähtud maale. Huvitav, kas selline efekt on taotluslik?

Kõige rohkem on “rinnaga peale” taktika võtnud Keskerakonna kampaaniakorraldajad. Telereklaamid on vägevad – esmalt näeme Edgar Savisaart, kes tõuseb hiigellaua tagant ning hakkab maletades rääkima, mis Keskerakonnal ka head pakkuda on. Saali, laua ja seinal oleva Eesti kaarti suurused tekitavad paratamatult tunde, et tegu on Eesti Valitsejaga, võimsa mehega. Teine teleklipp lubab meile loetud minutite jooksul suuremaid sünnitustoetusi, hulgaliselt uusi kortereid, madalaid veehindu, turvalist elu ja muud sarnast. Lubaduste arvukust ja (raha)mahukust arvestades tekib aga paratamatult küsimus, kust võetakse kõige selle ilusa jaoks raha? Arvan, et usutavuse mõttes oleks võinud pisut tagasihoidlikuma lubadustepagasiga välja tulla. Kolmas reklaamklipp võimaldab meil näha, kuidas erakonna esimees pakub pensionäridele toetusi. Kõiki kolme lõiku on vürtsitatud väljavõtetega Isamaaliidu tegemiste ja tegematajätmistega. Iseasi, kas kolme ja poole aasta tagune kontekstist välja kistud Mart Laari ohe, et pensineid tuleb vähendada, just väga asjakohane on.

Kõige positiivsem üllataja seekordsel valimisrallil reklaamide kategoorias on Isamaaliit. Esiteks tulid nad välja suhteliselt hilja (mis vähendab võimalust, et inimesed nende reklaamist tüdineksid). Teiseks on selle erakonna telereklaamides kõige rohkem näha huumorimeelt. Kuigi Punamütsikese motiiviga teleklipp viskab kivi võimuliidu kapsaaeda, on seda suudetud teha vaimukalt, ilma solvumise ja pettumise märgita. Samuti on positiivne see, et keskendutud on peamiselt ühele valimislubadusele, mitte pole lubatud tuua taevast alla kuud ja tähti.

Üks ühine joon on aga mitmete erinevate erakondade kampaaniatel – peamiselt on keskendutud Tallinnale, justkui väljaspool pealinna polekski elu ja inimesi, kelle eest hoolitseda tuleb.