Rongiga sõita on mõnus!
Ma mõistan tegelikult isegi mingil määral, miks inimestel on rongisõidu suhtes tekkinud eelarvamused — Eesti riik on teinud praktiliselt kõik võimaliku, et tekitada ühistranspordist negatiivset muljet. Ühistransporti käsitletakse tavaliselt millegi räpase, kitsa ja ülerahvastatuga (nagu oleks see samasugune kui kuskil India maakolkas kolistav auto, mille kasti on kokku pressitud viiskümmend inimest ja kogu nende maine vara, sealhulgas paar kitse).
Nii tundub ka meil juba keskmise jõukusega inimesele ebamugav ja alandav kasutada ühistransporti. Kuid jällegi — tegelikult sõidavad rongiga täiesti tavalised ja toredad inimesed ning kui vahel harva ongi tõesti mõni joodik või lärmakas nooruk samale reisile sattunud, asuvad tegutsema vagunisaatjad ja turvamehed, kes taolised seltsimehed kiiresti korrale kutsuvad.
Ülerahvastatus — haruldane, ent tore
Rongisõitu ei anna minu meelest aga enam võrreldagi närvilise autojuhtimisega meie teedel. Rong jõuab linnast välja loetud minutitega, takerdumata liiklusummikutesse või teeremontidesse. Lisaks saab rongis olles alati oma aega mõistlikult kasutada. Kui autot juhtides sa tõesti ei tee suurt midagi teha peale auto juhtimise, siis rongis oled kõigest mugav reisija, kel tarvitseb ainult välja mõelda, kuidas oma aega täita. Võimalusi selleks on mitmeid: sa saad tuttavatega vestelda, lugeda mõnda head raamatut, kuulata muusikat, vaadata rüperaalist filme, magada või lihtsalt süvenenult mõelda.
Bussist eristab rongi mõnus ruumikus ja odavamad piletihinnad. Puupüsti täis rongid on aja jooksul muutunud kõigest Viljandi Folgi aegseks loodusharulduseks, kuid eks need rahvast täis kiilutatud reisidki ole omamoodi toredaid elamusi pakkuvad ja huvitavad olnud. Taolised pisut ekstreemsed situatsioonid kipuvad nimelt inimesi ühendama ja nii olen ma näiteks leidnud endale ühe väga hea sõbra, sest sattusime istuma kogu tunniajase sõidu (ülerahvastusest tingituna) koos rongitrepil. Kui rong poleks tol reedeõhtul nii täis olnud, poleks me kunagi kohtunud.
Hulludega jagelemata Tartusse
Eriti meeldib mulle aga rongiga Tartus käia — 2,5 tundi tukkumist pehmetel istmetel ja juba ma olengi ülikoolilinnas. Ei mingit hingevärinat psühhopaat-autojuhtidest kubiseval Tartu maanteel ega sellega kaasnevat hirmu, kas nüüd õnnestub ikka eluga kohale jõuda või mitte. Ma tõesti ei suuda mõista inimesi, kes oma aega ja närve Tallinn-Tartu vahel liikudes maanteel kulutavad, kui rongiga saaks kohale palju turvalisemalt ja mugavamalt. Selle asemel, et mõelda, kuidas ehitada neljarealist maanteed meie kahe suurima linna vahele, tuleks minu meelest arendad hoopis raudteed — muuta rongid veelgi kiiremaks ja mugavamaks ning üleüldse meelitada inimesi kuidagi tagasi ühistranspordi juurde
Rongisõidu juures on ju ometigi nii palju mõnusaid asju, näiteks see, et vagunisaatjad on pea alati ääretult positiivsed, naeratavad, tänavad, soovivad head reisi. Paaril korral on mul aidatud isegi jalgratast maha tõsta, kui perroon madal ja peatumise aeg lühike, igapäevasemaid sõitjaid teavad „piletitädikesed” (nagu rongireisijad neid muhedalt kutsuda armastavad) suisa peast, mäletades juba nende sõidusihti — ning üldse peab tolle töö jaoks olema vist fenomenaalne nägude mälu, et meeles pidada, kellele täpselt pilet juba müüdud ja kes alles äsja peale tulnud.
Hiljuti Tallinnast koju sõites oli väljas juba hämar, kuid rongis, kus ma istusin oli nii mõnusalt valge ning soe, et ma kuidagi ei tahtnud raamatut kotti pista, et välja külma ja vihma kätte minna. Aga noh, mind lohutas mõte, et mind ootavad sel talvel ees veel mitmed mõnusad tunnid rongisõitu, mil ma saan autorooli pigistamise ja närveerimise asemel lugeda ja lõõgastuda.
