Sa oled see, mida kuulad

Kui vanadel eestlaste vanasõnaks oli: “Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise”, siis seda veidi kaasaegsemaks kohandades, kõlaks see hoopis nii: “Ütle mulle, mis muusikat sa kuulad ja ma ütlen sulle, kes sa ise oled. ”

Kui avaldada arvamust seltskonnas, kus parajasti vaadatakse D-12 kontserdi, et Jennifer Lopezil on üks lahe video, siis võiks samahästi ka lihtsalt jope selga panna, koju minna ja nende inimeste numbrid oma telefonimälust ära kustutada.

On kujunenud juba täiesti endastmõistetavaks, et saades kellegagi tuttavaks, tuleb ilmtingimata arutlusele muusikaline maitse. Poleks ju selles hullu midagi, kui lisaks kõigele muule tuleks jutu sees arutlusele eelpool mainitud teema, kuid paraku kipub selline küsimus olema üheks esimestest. “Kui vana sa oled? Kus sa töötad? Mis muusikat sa kuulad?” — selle põhjal tehakse ka inimese kohta omad järeldused, mis aga ei pruugi sugugi objektiivsed olla, kuna iga muusikastiili austaja kohta on rahvasuus liikvel iseloomustus ning vastavalt ringkonnale antakse neile kas positiivne või negatiivne varjund.

Arvan, et igaüks meist omab kindlat arvamust ühe või teise muusika kummardaja kohta. Nähes tänaval kõndimas pikajuukselist linalakka maani seeliku ja väljaveninud kampsuniga, tahaks ilmselt nii mõnigi talle meenutada, et Viljandi Folk toimub alles suvel.

Raskema muusika kuulajaid peetakse agressiivseteks, vägivaldseteks ja vahel isegi harimatuteks ning barbaarseteks; selliseid inimesi ei ole sugugi raske teistest eraldada — nad kannavad nahka ja musta värvi riideid.

Popmuusika fännid aga arvatakse olevat otsustusvõimetud inimesed, “hall mass” — inimesed, kes armastavad kuulata täpselt seda, mida neile raadiost ja klubidest mängitakse ning kanda riideid, mida ajakirjades väidetakse moodne olevat.

Tüübid, kes aga liiguvad ringi mitu numbrit suurematest riietes, on ilmtingimata kas hip-hop’i või räpi pooldajad, mis omakorda näitab, et tegemist on kindlasti narkomaanide, pättide-varastega s.t. kriminaalse elemendiga. Käsikäes käivad ka Guano Apes ja ekstreemsport.

Rave, disco, punk, garage, tehcno, soul, rock, kantri, indie, r & b, jazz, folk, drumm n’ bass, 60ndad … — kõiki jälitab varjuna linnalegend nende kuulatate elustiili ja iseloomu kohta.

Kui palju siis sellest tegelikult tõele vastab? Kas Sepultura fänni ja Black Velveti austaja kooselu on läbikukkumisele määratud? Miks inimene, kelle plaadikogus domineerib deep house, ei suuda eelarvamusteta suhtuda inimesse, kes on lausa rõõmust säramas Gorillaz’i uut laulu kuuldes? Kas siis tõepoolest saab inimest hinnata selle järgi, milline viisijupp ta muusikakeskuse kõlaritest kostub?