SEISUKOHT | Gümnasist välismaale minevatest eestlastest: Et tekiks armastus oma maa, keele ja kultuuri vastu, peab kõik algama kodust

Maailm on noortele valla ja reisimine on muutunud järjest lihtsamaks. Seetõttu on välismaale suundunud ja suundumas üha rohkem noori eestlasi. Loe, milline on aga Tallinna Kunstigümnaasiumi 10. klassi õpilase Elisabeth Treeneri arvamus sellel teemal.

Minu jaoks on Eesti väga oluline ja armas paik. Kindlasti reisin palju ja võib-olla elan aasta välismaal, kuid tulen siia alati tagasi ja olen kindel, et jään Eestisse ka tulevikus. Ma armastan Eestimaad, eesti keelt, loodust, kultuuri, Eesti inimesi.

Tegelikult ei saa me ju kedagi sundida ja mina ei saa kellegi teise eest lubada, aga enda eest saan küll, ja mina luban, et mina jään!

Samas pole saladus, et paljud noored nii ei mõtle. Lugedes uudiseid, kuulub läbivate teemade hulka ka see, et noored ei jää Eestisse. Seda ei kuule aga vaid uudistest. Gümnaasiumiealise noorena kuulen sageli enda ümber jutte, kuidas üldse ei viitsita Eestis olla ja tahaks siit minema: kliima on halb ja üldse on välismaal kõik parem. Kui küsida noortelt nende tulevikuplaanide kohta, siis paljude vastus oleks selline: "Tahaks Eestist lihtsalt ruttu minema saada". Aga miks see nii on?

Arvan, et siinkohal ei saa süüdistada Eesti riiki. Kedagi ei peagi ega saagi alati süüdistada. Et tekiks armastus oma maa, keele ja kultuuri vastu, peab kõik algama kodust. See, mil viisil ja kui palju räägitakse kodus meie riigi ajaloost ja kultuurist, on minu arust väga oluline osa kasvatuse juures, sest nagu ütles Jarek Kasar oma laulus: "Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin!".

Mul on vanaisa, kes sündis 1929. aastal ja kes mäletab elu ennesõjaaegses Eestis väga hästi ning armastab sellest kõigest rääkida. Seetõttu tunnen väga tugevat sidet sellega, mis on olnud ja hoolin sellest, mis tuleb.

Just sellest ongi meie noortel puudu. Puudub teadmine ja huvi meie mineviku kohta ja seetõttu ei tajuta oma juuri, mis noori siin hoiaks. Arvan, et see on just see koht, millega saaks tegeleda juba kodus. Mul on vanaisa, kes sündis 1929. aastal ja kes mäletab elu ennesõjaaegses Eestis väga hästi ning armastab sellest kõigest rääkida. Seetõttu tunnen väga tugevat sidet sellega, mis on olnud ja hoolin sellest, mis tuleb.

Meie riigil on palju lahedaid kultuuri-ja muid üritusi, mis noored üle Eesti ,ja isegi mujalt, kokku koondavad. Kõige vägevam neist on minu arvates laulu-ja tantsupidu, kus on igal aastal tuhandetes eestlasi ja aina rohkem ka väliseestlasi. Kuigi meie riik on noortele loonud igati huvitava ja palju võimalusi pakkuva keskkonna, näevad noored siiski välisriike kutsuvamalt. Ehk on see lihtsalt uudishimu suure maailma vastu, mis meie generatsioonile nii lahkesti avatud on. Ehk tüdinevad nad sellest millalgi ja tulevad tagasi Eestisse, aga seda me ette ei tea.

Kuid võib-olla polegi seda võimalik kuidagi enam peatada. Noored lahkuvad Eestist ja võib-olla see pidigi nii minema. Võib-olla on see asjade loomulik käik. Tegelikult ei saa me ju kedagi sundida ja mina ei saa kellegi teise eest lubada, aga enda eest saan küll, ja mina luban, et mina jään!