KRISTINA (25) ja KATRIN (23) on ŠMIGUNide jäämäe veepealne osa. Missugune on aga suusapere kulisside-tagune elu?

#p2#Katrin Šmigun üllatas just hiljaaegu sellega, et asus õppima Utah’ ülikooli USAs. Veel viis aastat tagasi, Nagano taliolümpial, näitas Katrin 18aastase neiu kohta erakordselt südi sõitu. Spordiajakirjanikud spekuleerisid toona, et Katrini füüsilised eeldused on vanema õe Kristina omadest paremad, et ta on andekam ja võimekam, arvestades, et treenib ju kogu aeg vanema ja edukama õega samas graafikus. Katrinist loodeti suuremat tegijat kui Kristinast.

«Nelja aasta pärast (ehk Salt Lake City olümpiaks, mis toimus aasta tagasi — toim), olen ka mina suurem ja siis me näitame,» lohutas Katrin Nagano-päevil rangluuvigastusest toibuvat vanemat õde.

Katrin pole lõpetanud
Aga mida polnud ette nähtud, seda ka ei tulnud. Kristina elas Salt Lake City olümpial üle dopinguskandaali psüühilisi jääknähtusid, Katrin kaotas parimatele pikkade minutitega.
«Katrin on üle pingutanud, treeninud omavoliliselt liiga palju,» arvab Šmigunide tiimiga lähedalt kokku puutuv inimene. Ka Kristina on öelnud, et vahel lähevad nad nii hoogu, et isast treener Anatoli Šmigun kehtestab tandemi peatamiseks kindlad söögiajad, naljatades: kes punktipealt kohale ei tule, jääb ilma.

Katriniga ei ole «asjad» «ühel pool», arvavad suusaspetsid. Ta võib veel tippu tõusta. Eriti arvestades, et paljud tipud on ealt kolmekümne ringis.
On olnud aegu, kus jää murdub ning Anatoli Šmiguni otsuseid ning meetodeid kritiseeritakse. Ehk oleks Katrin pidanud vahetama treenerit?

«Treeneri vahetus on psühholoogiliselt väga raske, isa ja tütre suhtes tehakse klaariks see, mis vaja, kõrvalseisja võib hakata läbi lillede ja ümber nurga rääkima,» argumenteerib selle idee vastu üks endine suusatreener. Isa teab ja tunneb tütart nagu ennast — loeb pilgust ja olekust, mida on kõige targem ette võtta. Võõral oleks vaja seda õppida.

Tagantjärele on ka isa Anatoli hakanud arvama, et parema tulemuse nimel oleks Katrini ja Kristina treeninguid pidanud lahus hoidma. Siingi on vastuvaidlejaid, õeksed on väiksest peale kokku kasvanud, harjunud teineteist kannustama, kiitma ja arvustama.

Aivar Pohlak süüdistab
Kõrvadoktor Mart Kull tunnistas kaks talve tagasi, et pärast ebaõnnestunud Lahti MMi tuli tema vastuvõtule kaks täiesti haiget inimest — Kiku ja Katu —, kellele oli pidevalt räägitud, et kõik saab korda ja pole hullu midagi.

Aasta tagasi jahmatus avalikkus sellest, et Šmigunide tiimil pole arsti. Kuidas on see võimalik!?

Šmigunid ravisid end rahvameditsiini ja loodusravi nippidega, väidetavalt polnud nad ka harvad külalised Tallinnas, skandaalse dr Sirje Gabrieli vastuvõtul. Aasta tagasi manalateele läinud Sirje Gabriel kontrollis ja seadistas suusatajaid Moskva kosmosekeskusest pärit tehnikaga. Ravi nimi oli mikrolaineresonants-
teraapia, mis mõjutas organismi mikrolainetega. Valesti võnkuvad koed viidi raviga tagasi tasakaalu.

Ühe allika andmeil valdab Anatoli ka lisaainete kunsti, Venemaaga tihedais suhteis oleval mehel on väidetavalt juurdepääs ainetele, mida ei võta kinni ükski kontroll. Katrinile need ained ei sobivat, ta keelduvat neid tarbimast ning sestap polevat ka tema tulemustest palju rääkida.

Ka jalgpalliaktivist Aivar Pohlak käis hiljuti ajakirjas Sporditäht välja mõtte, et vaid rumalad saavad uskuda, nagu oleksid Šmigunid puhtamast puhtad. Õekeste poolehoidjate sõnul oli möödunud talvine dopinguskandaal tellitud ning võib tänulik olla, et Kristina rehabiliteerinud B-prooviga purgike hooletu laborandi käest põrandale kildudeks ei klirisenud. Tellimusloo järele lõhnab asi kahtlaselt palju — ajastus nurjata olümpiaettevalmistust või esinemist üldse ei oleks saanud parem ollagi.

Konfliktid minevikust
Saladused Šmiguni tiimi ümber on niisiis endiselt õhus.
Aasta tagasi ütles Anatoli Šmigun: «Kõik suhtlevad omavahel. Norralased teistega mitte.» Aga Šmigunide tiim ise on nagu Eesti Norra, kes teistega ei suhtle.
Põhjused on kaugel minevikus, kui Eesti suusatamist, nagu me seda täna tunneme, veel olemaski polnud. Kristina oli 13–14, aga sõitis end Eesti naiste meistriks. Järgmisel võistlusel, 10 km distantsil, ei tahtnud suusaliit teda starti lubada — olevat liiga noor. Tegelik põhjus olevat olnud see, et võitma pidi keegi teine, toonane suveräänne liider Piret Niglas.

Teine suhteid lõhestav sündmus toimus siis, kui Kristina oli 15. Isa Anatoli suur soov oli Eesti meistritiitliga pärjatud Kristina saata juunioride MMile. Neil võistlustel osalesid 19–20aastased. Suusaliidu arvates oli Kristina ikka liiga noor, mingu parem Põhjamaade meistrivõistlustele, kus suusatajad nooremad, konkurents väiksem ning lootus paremaid kohti saada, mis seal salata, suurem.

Anatolile need argumendid ei meeldinud. Karmis Venemaa konkurentsis kasvanud mees teadis, et mida varem noor inimene suurvõistluste katlasse visata, seda kiiremini ta seal kuuma supi sees ujuma õpib ja tippu tõuseb. Tookord jäi Anatoli tahtmine peale.

Lendavad “matid”
Isa Anatolil on enamasti oma arvamus ja tahtmine, millest ta ei tagane. Kui ta on veendunud — ja enamasti on —, et õigus kuulub talle, võib siivas argumentide vahetamine kujuneda sõnasõjaks, kus lendavad nii mõnedki «matid» (venekeelsest väljendist job tvoju matj).

Eks sama toimub ka treeningprotsessil tüdrukutega. Kui pole tehtud nii, nagu isa-treener nõuab, lähevad «matid» teele. Ja omakorda lendavad sajatused, kui tüdrukud suusarajal isa hõimurahvaga rinda pistes trügivad. Et suure rahva esindajaist suusarajal mööda saada — näiteks ühisstardiga sõidu puhul —, ei aita teinekord muu, kui tuleb kepp tõsta ja sellega eessõitjat susata.

Anatoli tahtiski, et Kristina seda olelusvõitlust varakult õpiks. Kristina ise on avaldanud arvamust, et on suusarajal liiga leebe ega suuda enda eest seista nii, nagu vaja oleks.
Loomulikult ei puudu ühestki korralikust hõõrumisest rahaküsimus. Kuna Šmigunidel olid juba siis sponsorid, kui Eesti suusamehed logistasid mööda MK-etappe vana mikrobussiga, mida nad ise kordamööda juhtisid, tekkis küsimus, kas mitte kogu suusatamine ei peaks Šmigunide mesipuust osa saama.

Vana Šmigun seda ei arvanud — tegi selge vahe sisse Šmigunide tiimi ja teiste vahele. Loobus ka ülejäänud Eesti naiskonna treeneri ametist, mis talle oli usaldatud. Anatoli ei taha töötada inimestega, kes ei viitsi pingutada ja kes mingile tasemele jõudes arvavad, et neil on õigus nõudma hakata.

Miks näiteks Eesti parim treener Mati Alaver ei võta Eesti naisi oma hoolealusteks? Arvatavasti sellepärast, et sõnnikut tasub panna selle puu juure alla, mis on nõuks võtnud kasvada.

Sama põhimõte kehtib hooldetiimi ja muu suusapere ümber askeldavate inimeste kohta. Kui ei viitsi ja taset ei näita, pole vajagi! Nagu kassiema lööb pojale käpaga pähe, kui näeb, et tal pesa asemel kusagil mujal parem on.

Möödunud talvel kulmineerus suusaliidu, ülejäänud Eesti koondise ja Šmigunide hõõrumine sellega, et neid ei kutsutud Salt Lake Citys Andrus Veerpalu ja Jaak Mae medalivõitude auks suusaliidu korraldatud vastuvõtule. Teised sõid torti, nemad istusid toas.

Isa Anatoli väimehe vastu
#p4v#«Mulje, et Šmigunide tiim on väga suletud ning Anatoli karm despoot, on selle mehe teene, kelle nimi on Kristjan Thor Vähi,» kostub ühe Kroonika allika hääles mitte just soosivat hinnangut.

Vähi on väga tark, hea kalkuleerija ja läbirääkija, tiimi tegeliku liidrina üdini lojaalne ning peab Kristinat maailma kõige «lahedamaks» naiseks. Ei poeta tema kohta sõnagi. See, et Vähi ei kuulu Anatoli isiklike lemmikute hulka, pole suusatiimi mäned¯eerimisel tõkkeks saanud.

Kui Vähi pärast keskkooli Lahtist määrdekunsti õppimast saabus, oli ta toonane Eesti parim nn libisemismäärde spets. Pärast paari näpuharjutust leidis ta end juba Šmigunide tiimi libisemist kontrollimas.

Ja hästi libises: Vähi algatas Eesti oludes uue suuna, tootjatega läbirääkimise ja suusatajale kasulike varustuse hankimise lepingute sõlmimise. Anatolile aga ei mahu hinge, et tema ja suusatamise kõrvale kirjutas end Kristina südamesse sisse uus nähtus.
Kui varem oli Kristina maailma suurimaks õnneks pidanud seda, kui saab suusatada — peaasi, et rada oleks nagu raudtee ja suusal sile minek —, siis nüüd hakkas juba kahekümnele lähenev neidis ka iseendale kui naisele mõtlema. Anatoli süüdistas Vähit tüdrukule kärbeste pähe ajamises ning vaimujõu nõrgestamises. Ja jälle kõlasid Otepää nõlvadelt vastu kurikuulsad «matid».

Tuttavate sõnul oli Kristina Anatoli arvates liiga noor, et vastassugupoolega lähemalt tutvust teha. Kuigi mänedzher Vähi on end lõplike määrimisotsuste tegijana ning kogu tiimi «huntide» eest hoidja–kaitsjana korduvalt õigustanud, pole Anatoli talle Kristina südame vargust tänini andestanud.

Anatoli ise tegeleb praegu vaid treeningutega. Keerab pärast rasket võistlus- või trennipäeva paar pitsi haljast hinge alla ja magab hommikuni nii rahulikult, kui tütarde pärast muretseva isa süda lubab.

«Šmigunide tiimile on sport eluviis, paljud teised lihtsalt teevad sporti,» ütleb perele lähedal seisev isik.

Noore suusatajana elas Kristina sageli ühes toas Piret Niglasega. Räägitakse, et Niglas olevat endast nooremale tüdrukule sageli õpetussõnu jaganud. Kord võistlustel olles käinud Niglas poes, ostnud mälestuseks suveniirtaldriku ja soovitanud tuppa jõudes Kristinale, et osta ka, jääb väike mälestus. Kristina öelnud seepeale, et kogu aga sina taldrikuid, mina kogun medaleid.

Selleks hobiks aega veel on. Nii Kristinal kui ka Katrinil.