Sõbranna tõi minu korterisse elama oma vanaema, kes keeras elu peapeale

Mure:  Ma ei tea, kust alustada ja ma kardan, et sellest jutust valdav enamus on ebaoluline, aga see algas sellest, kui mina ja mu parim sõbranna otsustasime koos Tartusse kooli minna. Tartusse just seetõttu, et mul on seal oma kolmetoaline korter, mille sain siis, kui onu Rootsi elama läks. Meil kahekesi suuremaid probleeme polnud, ainult tühised nägelused koristamise ja nõudepesukordade üle. Mõni kuu hiljem teatas ta äkki, et tema vanaisa on surnud ja ta ei taha vanaema üksinda jätta, palus, et kas ta võiks oma vanaema enda tuppa kolida. Nõustusin ainult tingimusel, et olukord oleks ajutine. Läksime matustest ülejärgmisel päeval vanaemale järgi, et ta asjad meile ära tuua. Kohale jõudes selgus, et ta elas lausa kirjeldamatult
haledates tingimustes: Üksainuke tuba, lagunenud mööbel, hallitavad seinad
ja üleüldse, väga-väga kurb koht vanale inimesele . Ma mäletan, et ma isegi
nutsin.

Esimesed kaks-kolm nädalat ta tõusis voodist ainult selleks, et WC-sse minna või süüa. Siis tuli tal "eluvaim" jälle sisse ja ta muutus üsna jutukaks. Ma ei mäleta enam, millest see kõik algas, aga järsku käitus ta nii, nagu korter oleks tema oma ja mina elaksin seal nende armust ja rahast. Ma

esialgu ignoreerisin teda- vanainimene ja teab mis. Aga aja möödudes hakkasid tulema kommentaarid selle kohta, kuidas ma vett raiskan või kui palju külmkapist toitu võtan. Ta sõna-otseses mõttes luges suutäisi. Siis need ühepoolsed jutuajamised minu sõbrannaga ja ikka ja ainult minu teemal. Et ma söön neid paljaks ja neile ei jäägi midagi. Et ma kasutan teda tema

pensionirahade pärast ära.

Lõpuks ma ei julgenudki külmkappi lahti teha, kui ta ärkvel oli, kartes kõiki neid solvavaid kommentaare. Enne jõule mul oli valmis ostetud lõhnaküünal ja jõulukaart oma emale. Kui ma bussi peale minema hakkasin, võtsin käigu pealt laualt küünla, panin kotti ja hakkasin minema, kui mutike
järsku kisama pistis, et pangu ma see kohe tagasi. Ja kes ma enda arvates olen, varastan ka veel. Ma olin niigi viimase piiri peale aetud ja käratasin talle, et pakkigu ta oma asjad kokku ja olgu peale pühi läinud ning marssisin välja.

Olgu, pühad said läbi, mina tulin koju ja sõbranna vanaema oli ikka veel seal. Ma üldiselt pikka viha ei pea, seetõttu lihtsalt esialgu ignoreerisin teda. Ladusin vanaema-vanaisa poolt kaasatoodud moosi-ja seenepurgid külmikusse Hommikuks oli mitu purki külmkapist kadunud. Minu pärimise pealt ütles tädike, et ta pani need kõrvale, ma söön ju nii palju, et neile ei jäägi midagi. Oeh. Ma küsisin, et kelle kulul ta enda arust sööb jne , oli päris suurem tüli ning peale seda ma ütlesin sõbrannale, et ma ei taha teda enam sinna ja et ma tõstan ta ise välja kui ta talle kiiremas korras
elamispinda ei otsi. Sest ta pidi ainult ajutiseks kolima. Sõbranna teatas siis, et kui läheb vanaema, siis läheb tema samuti. Ma ei julgenud seda teemat enam puutuda. Umbes kuu aega tagasi oli tõenäoliselt suurim tüli, sest sõbranna vanaema tahtis endale oma tuba, st minu tuba, eeldusel et ma ise lähen oma voodiga suurde tuppa. Ma olin endast üsna väljas, sõbranna poolt süüdistus, et mul ei ole üldse südant sees ja õelutsen vanainimese kallal. Nutsin palju, sest ma ei taha sõbrannast ilma jääda, ta on alates kolmandast klassist mu parim sõbranna olnud. Ma pakkisin lihtsalt asjad kokku ja sõitsin koju, oma pere juurde asjade üle järele mõtlema. Nii minu isa, kui ema on seda meelt, et ma ei saa lasta ennast oma kodust välja tõrjuda ja soovitasid lihtsalt sotsiaalametiga ühendust võtta võib-olla tal on mingit ravi vaja hooldekodus või ma ei tea kus. Nii et ma olen nüüd kahevahel, elada üksi ja ilma parima sõbrannata või koos sõbrannaga ja oma
kodus taga kiusatult. Kuidas ilma sõbrannat solvamata ta vanaema "välja ajada" ?

(Palun väga vabandust, kui liiga palju mõttetut teksti või liiga pikk sai. Ehk on veel kellelgi selline mure, sel juhul ma loodan, et Te aitate ka neid inimesi.)

Assu, 19

Dr Noormann:

Psühholoogilise probleemina näen Sinu väärastunud suhet sõbrannaga, kes sisuliselt on Sind petnud ja kasutab Sind ära. Kui Sina pead valima, kas sõbranna või õelutseva vanainimese talumine, siis peab ju sõbranna ka valima - kelle poole hoida ja kelle huvidele sobivat lahendust otsida. Mingi lahendus peaks olema ju selles, et just tema peaks oma vanaema käitumist taltsutama ja sedalaadi tülides Sinu poolel olema.

Juriidilise probleemina, mida peab sotsiaalosakond lahendama, on tema sissekirjutus või ametlik elukoht. Ega sa teda ja oma sõbrannat enda korterisse sisse pole kirjutanud?  Kui ei, siis on tegu omavolilise eluruumi hõivamisega heauskselt omanikult ja kui kohale kutsuda politsei, teeb ta asja neile selgeks. Sotsiaalosakonna poole pöördudes soovitavad nad nende jaoks kõige mugavama lahendusena  Sul sõlmida sõbranna ja tema vanaemaga tähtajaline üürileping, kuid selles peituvaid ohtusid peaksid arutama juristiga.