Stiina: Blue - sõprus viis tippu
“Meil on vedanud, et saame hästi läbi, meil pole selliseid probleeme nagu teistel bändidel,” ütleb Duncan, bändi suurim naistelemmik. “Kui kuulen bändidest, mille liikmed on pidevalt omavahel tülis, ei mõista ma, kuidas nad saavad koos töötada. Kui pead seitsmel päeval nädalas 24 tundi ööpäevas koos olema, läheb vaja vastastikust lugupidamist.”
Edu ja tuntuse saavutamine nõudis poistelt tööd ja pühendumist. “Me ei käinud küll koolides esinemas, aga ärkasime väga vara ja töötasime päevad otsa,” räägib Lee. “Andsime endast kõik. Ei ole ju nii, et esined korra teles ja lendad kohe tippu. Me tegime kõvasti tööd ja respekteerisime üksteist. Sellepärast olemegi nii head sõbrad.”
Nende sõprus ulatub tööst kaugemale - näiteks Simon ja Lee on veetnud koos jõulupuhkuse, reisides kahekesi kaug-Idas ja Austraalias.
Imeline tähelend
Blue sai esimese hitiga maha 2001. aasta suvel.”All Rise” pälvis tuhandete teismeliste tähelepanu ning teine singel, “Too Close”, tõusis 2001. aasta augustis kohe edetabeli tippu. Hilisemad hitid on toonud neile fänne ka küpsemate tüdrukute ja isegi meeste seast. Antony meelest on see suur vedamine. “Minu juurde on astunud isegi mehed, et öelda: “Mulle tõesti meeldib teie muusika.” Me teame, et see ei kesta igavesti, aga loodame, et mis ka ei juhtuks, meie muusikat ei unustata. Me ei taha, et meid unustatakse!”
Simon teab, et turnee võib lõpuks päris ära väsitada. “Eriti turnee viimased päevad, kui pead nelja päeva jooksul andma kuus kontserti. Aga samal ajal on põnev ka!”
Ainus, mille üle nelik kurdab, on koduigatsus. “Ma vihkan lennukis istumist, eriti kui teised poisid on pandud istuma salongi teise otsa. Siis jõuad hotelli, ja jälle oled üksi. Ma muudkui helistan koju,” kurdab Antony. Simon on temaga nõus: “Mulle ka ei meeldi, kui ei saa õhtul koju minna.”
Blue ja naised
Suhted vastassugupoolega on noortel rännumeestel keerukad. Antony püüab sellest üle olla ning on teinud oma girlfriendile, 23aastasele Lucy Bolsterile abieluettepaneku. Lucyl on varasemast suhtest väike poeg, kellele Antony on isa eest. “Ma olen väga õnnelik mees,” leiab Antony. “Lucy hoiab mul jalad maas.”
Lee, Simon ja Duncan on suurema osa ajast vabad mehed. “Tüdruksõbra jaoks aja leidmine on muidugi probleem,” ütleb Duncan. “Me oleme kogu aeg ära. Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaksin endale midagi sarnast, nagu Antonyl on - et tulen koju ja mu tüdruk ootab mind seal. Me teeme kõvasti tööd ja meil on nüüd raha. Tore oleks, kui oleks ka tüdruk, kellega probleeme arutada. Mina tahaksin küll suhet. Kõigil mu sõpradel on tüdrukud…”
Kuigi kõmupress jahvatab kogu aeg lugusid poiste vallutustest, väidavad nad ise, et enamasti on tegu väljamõeldistega. Tõsi, Duncani senise elu suurimale armastusele modell Anya Lahiriga tõmbas liigne tähelepanu küll kriipsu peale. Siiski pole paar suutnud teineteisest päriselt lahti öelda - ikka ja jälle nähakse neid koos. “Ma ütlesin küll Anyale, et neid jutte, mis lehed minu kohta kirjutavad, ei tasu uskuda. Aga inimesed sosistasid ja rääkisid tema selja taga ja see mõjus talle. Nii et me läksime lahku. Aga ma usun, et kui oleme kokku loodud, siis me ka jääme kokku. Nii et ükskord võib see juhtuda,” loodab ta.
Simoni isaroll
Simon jagab vaba aega tütrega, kelle ta sai 17aastaselt endise tüdruksõbra Nichola Jonesiga. Laps on nüüd seitsmeaastane ja saab Simoni sõnul suurepäraselt aru, et tema isal ei ole tavaline töö.
“Mu tütar teab, et ma laulan kuulsas bändis. Ta teab, et lõppkokkuvõttes on talle sellest ainult kasu. Ma tahan, et ta naudiks lapsepõlve, ma ei taha talle midagi peale suruda. Meil on hea suhe. Ta käib meie kontsertidel. Kahjuks ei saa ma iga päev temaga olla. Kui me koos oleme, teeme täiesti tavalisi, normaalseid asju. Vannitan teda, panen ta magama, vaatame koos televiisorit. Ma ei taha teda ära hellitada,” räägib Simon.
Kuulsuse karid
Kuigi Briti kõmulehed kirjutavad pea iga nädal poiste omavahelistest tülidest, pole neilgi juttudel enamasti tõepõhja all. Nelik kinnitab, et korralikult tülli on nad läinud ainult ühel korral - ja siis olid mängus isegi rusikad.
“See juhtus ainult üks kord, kui me olime turneel. Ja see oli väga rumal,” meenutab Lee. “Asi oli selles, et tee peal oli kohutav avarii, ning minu ja Duncani pärast pidi publik esinemist rohkem kui tund aega ootama. Olime laval väga coolid ja professionaalsed, isegi rääkisime omavahel. Aga niipea, kui hotelli jõudsime, läks löömaks. “Miks te hilinesite?” sisisesid Antony ja Simon. Lõhkusime mõned asjad, ja oligi kõik.”
Duncan arvab end teadvat, miks kuulsus pole neile pähe löönud: “Mind, Leed ja Simonit on kasvatanud ainult ema, seetõttu vaatame elule teise pilguga. Meie taust pole küll sarnane, kuid meil on side: me oleme emade lapsed. Ainult Antonyl on olnud stabiilne elu. Tal on õed ja vennad, suur perekond. Ta hoiab neid kõiki väga.”
Lee usub, et see võib kaua niiviisi kesta, sest ta teab, mida elult tahab: “Ma tahan nautida oma tööd. Ma ei taha avastada, et pole oma tööga rahul. Kõige tähtsam on olla õnnelik ja rahul.”
