Sügisjooks — kilomeetrid lõbusaid kannatusi

Möödunud pühapäeval ummistasid ligi kümme tuhat joosusõpra Tallinna kesklinna, et võta osa traditsioonilisest Sügisjooksust. Teiste tuhandete seas olin 10kilomeetrise distantsi stardis ka mina, kuid kuna ma polnud viitsinud suvi läbi eriti trenni teha, aimasin juba enne jooksu algust ette kurba tõde, et eriti lihtsalt need kilomeetrid minu jaoks ei möödu.

Ja kuigi ma ennast oma arusaamise järgi pärast jooksu igati korralikult nii ja naapidi venitasin, oli esmaspäeva hommikul treppidest üles-alla saamisega ikkagi tõsiseid raskusi. Kuid küll see üle läheb ja kuigi ma mõtlen pärast iga taolist jooksu, et enam küll midagi sellist ei tee, olen ma millegipärast igal aastal jälle stardis.

Taks vs mina

Miks ma ometi siia tulin? See oli põhiline küsimus, mis mind viiel esimesel kilomeetril kummitas. Umbes esimese kilomeetri peal oleks keegi mind justkui odaga külge torkinud ning üsna pea mõistsin ma, et olin alustamiseks valinud kaugelt liiga entusiastliku tempo. Kusagil Narva maanteel vudis minust mööda aga äärmiselt optimistlik kodanik, taks rihma otsas ees jooksmas. Hetkeks tabas mind sportlik hasart taksile jooksus ära teha, aga üha ebaühtlasemaks kiskuv hingamine kustutas selle soovi õige pea. Vahepealsete kilomeetrite kohal on mälus kerge auk — küllap ma liikusin edasi täiesti masinlikult, proovides õiget tempot leida. Viiendal kilomeetril toimus Pirita teel tagasipööre, mille käigus tekkis inimestest tropp ning avanes võimalus paar sammu jalutada — nii palju siis minu hoolega otsitud tempost, mis nende paari astutud sammuga niuhti kadus.

Autovaba päev ei maksa midagi

Ainuke mõte, mis mind veel lohutas, oli lootus joogipunktile, mis pidi 5,5 kilomeetri peal meid ootama. “Vesi. Vesi,” mõtlesin ma metoodiliselt, ja sörkisin üha edasi, vaadates üsna tujutult minu ees liduvaid tuhandeid, kelle jaoks paistis taoline jooks olevat ainult kerge jalutuskäik.

Ja siis lõpuks paistis kauguses kirevavärviline kaar, mille all mängis paunaorkester. Kuid ausalt öelda ei oleks mul tol hetkel saanud olla pasunameestest veel rohkem ükskõik. Nimelt seisis neist kakskümmend meetrit edasi joogipunkt! Vesi krae vahele ja spordijook kõrist alla kallatud jätkasin oma üha vaevalisemaks muutuvat jooksu Kadrioru tänavatelt sadama poole. Sadama juures ootas jooksjate järel ka üsna pikk rodu autosid, kuigi terve Tallinna linn on selleks päevaks ametlikult autovabaks kuulutatud. Autojuhtide suhtumist oli reeglina täpselt kahesugust — kas innukas lehvitamine, tuututamine või tigedal pilgul jooksijate põrnitsemine ning oma pahameele väljendamine.

Kuid minu teekond läks üha edasi, risti üle auto- ja trammitee viimase joogipunktini Mere puiesteel. Nüüd olin juba targem — üks tops vett krae vahele ja veel kaks endale sisse. Sest eelmises punktis võetud spordijook tekitas ainult asjatut janu. Ja edasi! Järgmisest mäest üles käisin kümme sammu, mõeldes, et mis mõttega ma ikka jooksen — ma jõuaks ilmselt jalutades kiiremini. Aga mäest üles saades tuli jälle nagu mingit uut indu ja lisaks tekkis teatav trots ikka see maa lõpuni joosta, endale näidata, et kui tahan, suudan seda.

Katkestada või mitte?

Taoline mind over mater-poliitika kandis mind edasi järgmised kaks kilomeetrit, tee ääres terendamas üha uued kilomeetrisildid tobedalt energiliste kirjakestega stiilis “Võidujooks on võidu jooks” või “Päris viimaseks ka ei tahaks jääda”. Mõttes vahetasin need ära taoliste lööklausetega nagu: “Meditsiinipunkt on nõrkadele!” ja “Kahe kilomeetri pärast saab süüa”. Muigasin endamisi ja tundisn ennast vahepael isegi üsna lõbusalt.

Viimaks üheksanda kilomeetri sildini jõudes olin aga omadega täiesti läbi — lihtsalt füüsiline väsimus oli nii kõikehaarav, et samm jäi üha töntsimaks. Korraks kaalusin isegi katkestamist, lihtsalt lõpuni kõndimist. Aga siiski sai trots minus jälle võidule — kui juba nii kaugele tuldud ja kannatatud, siis vapralt lõpuni.

Ja viimaks jõudsin ma tagasi Kaarli puiesteele, finišikoridori. Jooksin viimased paarsada meetrit viimast välja pannes ja tänu sellele pääsesin mööda veel ligi kümnest inimesest, kelle ramm oli just enne finišit raugenud. Täpselt finišijoonel tabas mind aga kuidagi pisut ootamatult teadmine, et see on nüüd läbi, et see ongi finiš ning sellega kaasnes ka väike eufooria. Tegingi ära, mõtlesin rõõmsalt tänavakividel istudes ja lõõtsutades, kaaludes kas minna meditsiinipunkti ja lasta end kenadel õdedel pisut poputada või mitte. Parem vist siiski mitte, jõudsin otsusele. Meditsiinipunkt on ju lõpeks ainult nõrkadele ning tasuta toiduports juba ootas mind.