“Uno Laht sündis 30. aprillil 1924 Valgas tolliametniku perekonnas, hiljem elas perekonnaga Loksal ja õppis Tallinnas. 1940. aastal, mil Eesti kaotas iseseisvuse, tegi kuueteistkümneaastane nooruk oma valiku, mis jäi hilisemal ajal kummitama kogu ta edasist elulugu. Tema oli üks vähestest, kes tol saatuseaastal komsomoli astus,” seisab Kirjanike Liidu poolt saadetud nekroloogis.

“1941. aastal Eestisse jõudnud sõtta läks ta miilitsapataljoni ridades. 1942. aastal mobiliseeriti ta tagalas Punaarmeesse. Pärast haavatasaamist õppis Kaasani ülikoolis töö kõrvalt inglise keelt, sealt suunati ta Leningradi oblastisse komsomolitöötajate kursustele. Kodumaale naasnult tegutses noor Uno Laht aastatel 1944-1946 Riikliku Julgeolekuministeeriumi (hilisem KGB) operatiivtöötajana.”

“Juba 1946. aastast sai temast ajakirjanik, algul Noorte Hääles, 1951-1953 Rahva Hääles. Kommunistlikku parteisse astus Stalini surma aastal 1953. Sellest ajast oli ta kutseline kirjanik, ühtlasi ka Kirjanike Liidu Liige. 1986. aastal astus Laht Kirjanike Liidust omal soovil välja, kuid taastas oma liikmelisuse 1992. aastal.”

“Uno Laht oli ere näide andeka eestlase eksikäikudest segase sajandi sogases lainetuses. Nüüd on see vastuoksne kirjanik meie seast lahkunud, viies endaga kaasa mitmed möödunud sajandi teise poole põlvkonnaomased probleemid ja konfliktid, nii välised kui sisemised. Uno Laht ei unune, sedavõrd rohkesti oli ta elus ja loos isikupärast, õpetlikku ja hoiatavat,” leiab Kirjanike Liit.

Jaga
Kommentaarid