Eelmisel sügisel hakkasime sõbraga mõtlema, mida suvel teha. Kindlad olime vaid selles, et tahame töötada iseenda alluvuses ning seega pidime midagi müüma. Et midagi müüa, tuleb see kas osta või ise toota. Otsustasime, et prooviks ikka ise midagi toota, see oleks märksa huvitavam ja annaks suurema kogemuse.

Kuna mingeid tootmisvahendeid meil ei olnud, siis läks asi keeruliseks. Mida toota eimillestki? Millega oleks odav alustada ja kus me saame kõige rohkem ära kasutada iseenda tööjõudu? Pärast pikka arutlust jõdsime järelduseni, et kõige mõistlikum on alustada põllumajandusega. Nii ka tegime!

Kuid põllumajandus on suur ja lai ala. Tuli mõelda, mida kasvatada- tomatid, kurgid, kartulid, maasikad- valik on lai. Esialgu plaanisime kasvatada maasikaid, kuid kuna meie algkapital oli põhimõtteliselt null ja maasikakasvatus nõuab suuri investeeringuid, siis jäi see ala meie jaoks kättesaamatuks.

Pärast pikka mõtlemist, raamatutes sorimist ja internetis sirvimist jäi meile silma hernes. Mõlemad olime sellega päri ja nii tuli hakata mõtlema, mida selleks vaja. Maa oli meil olemas, kuid põhiline, seeme, mis on kallis, seda meil ei olnud. Hakkasime vaikselt raha kõrvale panema ja saime lõpuks oma ihaldatud herneseemne. Kokku läks see maksma üle 5000 krooni, ja see oli ainult seeme.

Kuid kuna mõlemad käime koolis, siis säästa on üsna keeruline. Kokku hoidsime absoluutselt kõige arvelt, kuid siiski tundus, et lisaks veel 10000 krooni kokku ajada on võimatu. Aga seeme oli juba ostetud ja hulka raha selle alla pandud- me olime sunnitud jätkama.

Kuid kust saab üks koolis käiv noor 10000 krooni? Vanematelt me ei küsinud, selle olime juba alguses välistanud, tahtsime ise hakkama saada. Niisiis tuli üle vaadata oma vara, mis oli aastatega kogunenud ning me pidime mõnest asjast lihtsalt loobuma. Maha sai müüdud kummipaat, käekell jne. Kuid vajaliku summa saime me siiski kokku.

Nüüd tuli hakata igasugust tavaari ostma, mida vaja läks- kaal, mürk, mürgiprits, kilekotid, 25 km pallinööri jne. Kui kõik vajalik oli soetatud, siis oligi kevad käes ja tuli hakata põllul tööle. Kui põld küntud ja vaod sees, siis hakkasime külvamisega pihta. Otsustasime külavat vakku ja toestada, et kätte saada kogu saak, kuna kasvupind oli kõigest 0,5 ha.

Kuid külvamine oli ränk töö. Vagusid oli 250, need olid 40 m pikad ja külvasime 2 rida vaole- kõik käsitsi! Kokku võttis see aega 8 nädalavahetust. Lisaks külvasime ka uba ja kabatšokki. See oli raske, väsitav ja väga tüütu, kuid see sai siiski lõpuks tehtud!

Siis hakkasime ilmaga sõda pidama. Pidevad mitmenädalased põuad külviperioodil tekitasid kaose. Mõnes külvis oli idanevusprotsent alla 50%. Samas mõnes oli peaaegu 100, aga siiski, kadu oli suur. Ja kehv ilm kestis terve suve- paar nädalat kuiva, paar päeva lausvihma ja siis jälle põud. Tuli teha lisatööd kastmise näol, mis oli väga keeruline, kuna korralikku kastmissüsteemi tervele põllule ei olnud.

Kuid kõigest hoolimata tulid visad taimed üles ja tahtsid saada tuge. Hakkasime vedama nööre, igale vaole 3-4 rida, lisaks tuli paigaldada tugipostid. Kui ka see suur töö tehtud sai, tuli veel mürgitada nii umbrohtu kui ka herneusse ning siis võisime jääda saaki ootama!

Esimesed herned valmisid pärast jaanipäeva ja need müüsime maha tee ääres. Siis aga hakkas saaki tulema meeletus koguses ja seda ei olnud kuhugi panna. Müüsime mitmetele kokkuastjatele, kohalikele, tee ääres, kuid siiski jäi maha üle poole saagist. Siinkohal olime unustanud ühe asja- turu ja nõudluse! See oli meie kõige nõrgem koht, millele me väga palju ei mõelnud.

Kuid kõigest hoolimata oli meie ettevõtmine kasumlik! Ja mis kõige olulisem, me saime kogemuse. Kogemuse kogu eluks. Me tegime midagi ise! See on väga hea tunne! Oli vaid paar inimest, kes uskusid, et me suudame omadega plussi tulla, kuid me tegimegi seda. Ja kui nüüd hooaja lõpus tulud kokku arvutasime, siis selgus, et me teenisime kumbki rohkem kui Eesti keskmise palga. Tööd oli palju, pinged olid suured, muret oli palju, kuid kõigest hoolimata oli see seda väärt! Me suutsime luua midagi kasumlikku ja seda juba esimesel aastal. Nüüd tuleb pead uuesti kokku panna ja mõelda, mida järgmisel aastal teha. Kindel on vaid see, et enamuse tuludest kavatseme investeerida uude ettevõtmisesse, kuna ise teha on ikka kõige parem- olla iseenda peremees ja tööandja!