Eesti keelest ja sellega seonduvast sai mõned kuud tagasi juba juttu tehtud, kuid möödunudnädalane emakeele päev tõstatas minu jaoks selle probleemi taas üles. Selgus, et väga suur osa noori eestlasi ei pea emakeelt millekski ning vahetaks selle suhteliselt ükskõikselt inglise keele vastu. Suuresti meile uuest meediast näkkupaiskuva ameerika kultuuri mõjul, ma oletan. Ent mida on USA meile andnud, miks peaksime vahetama OMA keele ja kultuuri ameeriklaste oma vastu?

“…see riik on valmis saatma hingusele ÜRO ja NATO, hävitama rahvusvahelise tasakaalu, pöörama tülli “vana Euroopaga”, solvama patsifistlikku Saksamaad…”, kirjutab Andrei Hvostov Eesti Ekspressis. Nii see paraku on, ameeriklaste sõjaplaanid ei näi kaduvat, hoolimata enamuse maailma elanikkonna vastuseisust. Kellele on vaja sõda? Peale George W. Bushi veel kellelegi? Ning kes oli Bushi eelkäija – maailma suurima riigi valitseja, kes kasutas oma positsiooni selleks, et O(r)(v)aalkabinetis praktikandineiu osavaid huuli nautida.

Meenutagem, et Ameerika ajalugu sai alguse sellest, et 1492. aastal tuli kamp Hispaania seiklejaid, pani jala maale ning ütles: see on nüüd meie. Ja oligi. Tuhanded väljarändajad, kellest paljud olid sunnitud pagema oma kodumaal toimepandud sigaduste eest, tulid ja panid samuti jala tõotatud maale. Piisonikarjad löödi pea viimseni maha, indiaanlased tapeti või pagendati reservaatidesse – kohtadesse, kus keegi teine elada ei tahtnud. Kullakaevamise hüsteeria, puuvillapõldudel orjavad mustanahalised – tore maa, kas pole?

Ameerika on maailma võimsaim majandusimpeerium. Ent ma usun, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et suur osa toodangust tuleb siiski Aasiast, Made in Japan ning Made in Korea on ju tuttavamad sildid kui Made in USA. Kiire vaat mälusoppidesse ei too meelde ühtegi USA toodet peale Windowsi. Ameerika hoiab rahaohjadega odava tööjõuga Aasiat oma käte vahel, teeb turundust, müüb ning noolib suuri kasumeid.

USA kultuur. Ma ei taha küll solvata Hemingway ja Scott Fitzgeraldi mälestust, aga esimesed asjad, mis seoses ameerika kultuuriga eestlastele pähe tulevad, on McDonalds, Coca-Cola ja Hollywoodi filmid. Millest ükski ei kanna tegelikult mingisugust kultuurilist sõnumit. Ning kui palju me vaatame telekast pesapalli ja ameerika jalgpalli, kes teab mis on saanud NBA-st?

Kui me oleme valmis vahetama oma emakeele inglise keele vastu, siis mis on järgmine samm? Unustame oma pika kultuuriloo – Petersonist ja Tammsaarest verivorstide ja pohlamoosini - muutume USA tont teab mitmendaks osariigiks, presidendi asemel nimetame ametisse kuberneri ning Vabaduse puiestee ristime ümber George Washington Avenue’ks?

Lugupeetud eestlased! Kas laseme oma tuleviku määrata tähtedele ja triipudel või juhindume siiski vaid nendest kolmest triibust, mis veel laulva revolutsiooni ajal olid meile niivõrd tähtsad: sinine, must ja valge?