Tallinn, suvi 2002

Eestit ja eriti Tallinna on sel suvel tabanud eriline teedeehitamise maania (või kopsakas toetussumma Euroliidult?) — kõikjal, kuhu satud käib agar puurimine ja asfalteerimine.

Elan Nõmme linnaosas ja praktiseerin ülikoolis õpitut Gonsiori tänaval. Seega pean iga päev läbima kadalipu marsruudil Vabaduse puiestee — Kaubamaja ristmik, vahel lisaks ka Tartu maantee pikenduse ehitamine. Igav igatahes ei hakka — hommikune esimene mäng on pealkirjaga “Mõista-mõista, kus asub täna bussipeatus”. Nimelt on seoses Vabaduse puiestee remondiga muutunud vastavalt tee-ehituse edenemisele liikuvaks mitmed bussipeatused ja tööletõttajal tuleb hommikuti peatuse leidmiseks aega varuda.

Kui peatuskoha asupaik kindlaks määratud, tuleb hakata mängima järgmist maastikumängu, kus mängija peab leidma tee peatuseni. Kuna sageli viib rada üle kruusaaukude ja liivakuhilate, siis on targem kõrgekontsalised kingad ja kitsad seelikud koju paremaid aegu ootama jätta. Muide, sellel maastikumängul on olemas ka auhind — eriti nõutu näoga rajaotsijaid on valmis lahkelt abistama tee-ehitajad, kes nooremaid ja kergemaid naisterahvaid naeratades kruusaaukudest kätel üle kanda lubavad.

Kui peatus lõpuks leitud ja busski saabunud, siis tabab tööinimest närviline kellavaatamise haigus. Tavalise pooletunnise sõidu asemel võib halvematel päevadel kesklinna jõudmine aega võtta kolmveerand tundi.

Linnas Viru peatuses sõidukist väljudes tuleb uus rajaotsimise mäng — ka Tammsaare park on kohati üles kaevatud ning jalakäijatele mõeldud teed kitsenevad päev-päevalt.

Põnevust ja uudsust jagub küllaga ka Tallinna Kaubamaja läheduses. Sealgi laieneb üleskaevatud teeosa ja väheneb jalakäijatele mõeldud rajake iga päevaga. Sellest hetkest, kui Kaubamaja esine läbikäik suleti on ilmselt tublisti kasvanud poe toiduosakonna käive, kuna need massid, kes sealt Kaubamajast möödumiseks läbi käima on hakanud, haaravad ilmselt tihtipeale ka riiulitelt head-paremat kaasa.

Adrenaliinisõltlastele võib soovitada Tartu maantee ja Liivalaia ristmikku — seal peab Stockmanni kaubamajja pääsemiseks mõnda aega sõiduteel kõndima ning tipptunnil võib selline autode vahel seiklemine tõeliseks ekstreemelamuseks kujuneda.

Võrreldes tavatingimustega on suhteliselt ekstreemseks muutunud ka elu Nõmmel. Vähese liiklusega harjunud jalutajaid ja jalgrattureid tabab ootamatult väikestel linnaosasisestel tänavatel mitmeid kordi kasvanud liiklus. Ka tavapärasest vaikusest ja rahust ei ole juttugi — bussid ja veoautod, mis muidu suuremaid teid pidi liikusid, on nüüd suunatud majade vahele ja toas raadio heli järjest kõvemaks keerates tekib tunne, et rahuliku äärelinna asemel oled sattunud elama kesklinn kõige tihedama liiklusega tänava äärde.

Hoolimata sellest, et linnas ringi liikudest tekib tihtipeale labürindieksperimendis osaleva laboriroti tunne, on tegelikult tore, et nii aktiivne ja laiaulatuslik renoveerimine toimub. Tänu teeremondile on elektriraudtee sisse seadnud hommikuste ja õhtuste soodusrongide süsteemi — mugavaim, kindlaim ja odavaim viis Nõmmelt linna pääsemiseks. Ometi lõpeb igahommikune ukerdamine lagunenud Vabaduse puiestee aukude vahel ning jalakäijate arutu teeületamine kaubamaja ristmikul ning ka linnapilt muutub uute ja korrektsete tänavate tõttu puhtamaks ja kenamaks.