Tasakaalukast härra Õigest sai vägivaldne maniakk

Mure: Tere. Olen neiu, kes unistas leida noormees, kellega veeta oma noorus ning ka vanadus. Tutvusin endast 7 aastat vanema mehega, kes tundus mulle just see õige. Oli meeletult rahulik, lõbus, humoorikas, tunnete inimene. Juhtus aga, et sellest rahulikust, lõbusast inimesest sai täielik vastand öeldule!

Ise rääkis, kuidas vihkab, kui mees naisterahvast lööb, kuid mõne aja pärast osutus ise suureks käekangelaseks. Ta ärritub kiiresti, kui miski talle ei meeldi. Viimane selline juhtum lõppes nii, et mul kõik käed, jalad olid sinised. Ja ta ei ole muidugi süüdi, vaid mina olen süüdi selles, et ta käe
tõstis. Nimelt ma julgesin oma seisukohta kaitsta ja sellest ka see juhtum.

Hiljem ta palus põlvili mult andeks, mis mul südame nii hellaks muutis muidugi ma andestasin. Nüüd on sellest möödas 3 päeva. Kui ta neid meeletult suuri ja tumelillasi sinikaid nägi siis vabandas veelgi ja ütles kui siga ja värdjas ta on.

Aga täna ta ütles jälle mulle pisut kehvasti ja ma tahtsin õue jalutama minna, et mitte konflikti sattuda ning ta ei lubanud ja ütles, et kui lähen, siis juhtub see mis juhtus paar päeva tagasi (kallaletung).

Ma armastan seda meest kogu hingest ja sisimas olen talle juba ammu andestanud. Kuid kas
selline isik võib seda jubedat sündmust tõesti korrata, kuigi hiljem tõsimeeli kahetseda? Tema silmis oli küll näha kahetsust, kuid kas ta sai aru oma veast? Ette tänades, Laura, 18.

Dr Noormann: Vägivaldsus võib olla ärrituvuse tõttu enesevalitsemise kaotamise äärmuslik ilming käitumises (afektiseisund), kuid võib olla agressiivsuse ja kurjusena ka iseloomuomadus. Siis pole vägivalla käivitumiseks erilist tõsiseltvõetavat ajendit märgatagi. Meisse on kasvatusega kodeeritud
teistega suhtlemises mingid iseeneslikud piirid. Nii on suur vahe löömisel ja peksmisel. Kui inimene lööb teist (näiteks kõrvakiil), siis tavaliselt jõuab eetiliselt käituv mõistus jaole ja blokeerib edasise vägivalla. Selliselt käitunud inimesega on võimalik ära leppida ja häid suhteid säilitada ning ka ta ise on suuteline ennast edaspidi kontrollima. Korduv löömine on peksmine ja inimest ei rahusta sisemine eetiline “kaitseriiv”, vaid tühjakslaamendamine. Pärast võivad sellised inimesed andeks paluda mõlemal juhul, kuid nende edaspidises käitumises ühtmoodi kindel olla ei saa.

Küll on kindel see, et me pole ühtviisi provokatsioonikindlad. Tüli on püüd konflikti lahendada emotsionaalselt kõrgendatud tasandil ja see võib üpris kergesti käivitada ka füüsilise agressiivsuse — löömise, lõhkumise, enesevigastamise. Kuid tavaliselt vaid siis, kui tüli põhjuseks pole mitte “sinu tegu”, “sinu käitumine” või “sinu arvamus”, vaid hoopis raskemini talutav rünnak teise isiksusele “sina oled…”. Oma tegu saab muuta, enda olemust aga nii kergesti teise soovide järgi parandada ei saa ja selline süüdistus on teisele verbaalse agressiivsusena käsitletav rünnak, millele ta võib parema enesekaitse puudumisel reageerida füüsilise agressiivsusega.

Samuti on andeks palumisega. Oma tegu saab andeks paluda, aga oma olemise andekspalumine pole ju sõnad “ma olen siga”, ma olen värdjas”, vaid pigem oma olemuse kehtestamine. Ja sellesse on juba uus võimalik agressiivne enesekaitse sisse programmeeritud.