Telekas - mõttetu ajaraisk!
Elades igapäevaselt tingimustes, kus televiisor puudub, olen hakanud mõistma, kui palju aega mu päevadest see varaasemalt tegelikult röövis. Ja mis ma sellest ajast sain? Mitte midagi kasulikku, kui mõelda.
Vanasti tulin koolist ja esimese asjana lülitasin sisse televiisori, ilmsegelt midagi mõttekat sealt, eriti sel kellaajal, ei tulnud. Tol hetkel ma seda veel tegelikult ei taibanud. Nüüd, kui mul see aeg vaba on, näen ma, mida kõike saab ära teha ajaga, mil varem telekast andunult mõnda ajuvaba seebiseriaali vaatasin. Saab näiteks teha ära järgmise päeva kodutööd, õmmelda endale midagi toredat, lugeda mõnd head raamatut, teha trenni, mõelda välja mõni tore projekt ja hakata selle kallal tegutsema või suhelda lähedaste inimestega, mis on palju suurem väärtus kui vaadata, silmad punnis peas, helesinist ekraani.
Mõnes peres on igaõhtune televiisorivaatamine suisa traditsioon. Aga olgem ausad – kas see siis on normaalne viis pere omavaheliseks suhtlemiseks? Ega ikka ei ole küll. Ajulagedalt vahitakse telekaekraani, naerdakse seal esineva madala ja pealesunnitud huumori üle ja omavaheline suhtluski küündib heal juhul selleni, et nenditakse „Täna oli väljas ikka väga kohutav ilm“ või midagi seesarnast. Kuidas pereliikmetel aga tegelikult läheb ja mis on nende mured - selleni üldjuhul ei jõua, kuna telekast tuleb ju midagi nii huvitavat, et ümbritsevad inimesed peavad vaatama, et nad ilmtingimata vait oleksid.
Ma ei ütle, et täpselt sõna-sõnalt nii on, aga ega midagi teistmoodi tegelikult ju ei toimu. Televiisorit on võib-olla aeg-ajalt hea vaadata, kuna mõttetöö on selle tegevuse juures absoluutne null ja aju saab kõvasti puhata. Kuid rohkem kui kord kahe nädala jooksul (ja sedagi maksimaalselt tunnike) mina televiisorit küll näha ei igatse ja puudust millegi üle ei tunne – pigem on mu elu palju palju rikkam uute kogemuste ja teadmiste võrra, mis tulevad päriselust, mitte ekraanilt.
