Televiisor ja meie

Valdav osa meist vaatab televiisorit üle kolme tunni päevas. Ammu ei nimetata seda enam hälbeliseks käitumiseks. Ekraani ees istumine ja jõllitamine, kaasaelamine millelegi sellele, millest me tegelikult mõhkugi aru ei saa, on meil normaalne. Või noh, valdava osa eestlaste jaoks, kes me seda meediumit päevast päeva tarbima. Räägiks ehk mõningate näidete abil sellest, milliseks too televisioon meid muutnud on ja milliseks me üha rohkem ja rohkem muutumas oleme.

Teadlased on avaldanud oma subjektiivset arvamust, et inimene, kelle sotsialiseerumisprotsessis televisioon olulist rolli on mänginud, on elementaarsed eluks vajalikud algtõed ebapiisaval kujul omandanud – tuuakse välja isegi võrdlusmoment loomaaias üleskasvanud väikeuluki kolimisega metsikusse loodusesse.

TV-educated

- inimene tunneb ennast kõige turvalisemalt just sealsamas televiisori ees, mõnikord ka teise omasuguse seltsis.

Nende väärarusaamade väljendusi on meil päevast päeva võimalik observeerida. Noored naisehakatised, kes veel õieti lugedagi ei oska, räägivad, et shoppamine on ikka üks jube haigus küll või et püsisuhe 12-aastaselt vist ikka ei sobi ja et maasikamaitseline kondoom on tegelikult rabarberi maitsega. Inimsuhteid analüüsime endalegi märgamatult lähtudes aspektidest, mis on meile külge jäänud hilisõhtusest naistekast, mille nimi “Seks ja linn” vist oli. “Voodis hea” tähendab tavaliselt seda, et “partner tegi sedasama, mida erootikastaar laupäevaöises filmis”. Igasugune kaklemine on lahe (üldse on agressiivsed kutid ja karvased machod täiesti ülilahemegasuppercoolid) – mõnikord teeme üllatunud näo, kui kaklemispartnerile obadust andes samasugust tümpsu ei tule, nagu filmis.

Muidugi on see kõik kurb. Kuskil läks midagi valesti – vististi ei teatud ette, et televisioon nõnda populaarseks võiks kujuneda. USA’l piisab oma ideede propageerimiseks üllitada mõni järjekordne plahvatustest ja triipudemaa patriotismist + veel paarist tuhandest klišeest koosnev filminäru produtseerida, et pool maailma seda vaatama tõttaks. Televisioon on pikemas perspektiivis üks ohtlikematest relvadest maailmas. Iraagi sõjast ja manipulatsioonist rääkisin ka oma lühiloos Elan manipulatsiooni levialas. See lugu kirjutati ajal, kui sõda veel käis, st varjatud propagandavõtted ei tulnud üritajatel võib-olla kõige paremini välja, õhkkond oli hektiline. Nüüdseks on olukord vaibunud. Aga televisioon on paljude ajud lõplikult hägustanud. Kui ma oleks selle artikli pealkirjaks pannud “USA sõdurid vägistavad Iraagi naisi”, kubiseks kommentaarid kohe kindlasti nende inimeste kirjutistest, kes päevast päeva BBC’d jälgisid ja kes võiks mulle rääkima jäädagi, miks USA sõdur sellist jäledust mitte kunagi korda ei saadaks.

Otse loomulikult võib televisioon inimest ka harida. Just harivat funktsiooni täidab ka meie avalik-õiguslik televisioon, ETV. Iseasi, kui hariv on umbkeelsele inimesele Deutsche Welle uudised, aga J. Lotmani loengusari naelutas kohe kindlasti televiisorite ette meie akadeemilise eliidi ja kohe kindlasti sai nii mõnigi sotsiaalteaduskonna tudeng tänu sessi eel eetris olnud saatele parema hinde. Keeltesaated leiavad lakkamatut tähelepanu – eksisteerib terve põlvkond prantsuse keele oskajaid, kes õppisid konnapugijate keele selgeks Lauri Leesi kunagise telesaate põhjal.

Nagu näha võib ja nagu tegelikult juba sissejuhatuse põhjal võiks väita, oleme televisiooninarkarid. Ja ülejäänud maailm on meiega. Väidetavalt on internet televisiooni levimist veidi pidurdanud, kuid tulevik ei tundu sellegipoolest eriti päikeseline olevat. Mutantkultuur, mis tegelikud juba osaliselt tekkinud on, võimaldab meil aru saada USA pensionäridele suunitletud komöödiasarja naljadest, mehhiko seebiseriaalis kriiskavast armuvalus fuuriast ja sellest, kui loll Pamela Anderson ikkagi tegelikult on. Kas see on hea? “You tell me!” (need 3 sõna sain ka selgeks mingi USA filmi põhjal, tundusid siia lõppu sobima...)