"The end of the f***ing world"

Okei, vaatasin Netflixi sarja "The end of the f***ing world". Oi, see oli hea, nii hea!

Nägin Youtube'is treilerit, jumala juhuslikult, ja kui ma kuulsin lauset: "...I'm seventeen and I'm pretty sure I'm a psychopath..." (Ma olen 17 ja ma olen üsna kindel, et ma olen psühhopaat...), no siis ma pikalt ei mõelnud, tegin keset ööd kompuutri lahti ja vaatasin.
Ühesõnaga, lugu ise järgmine (järgnev võib sisaldada spoiler'eid): kogu selle värgi peategelane, James, on suurema tõenäosusega psühhopaat. No kui sa paned oma käe suvalt fritüüri, soovid 13ndaks sünnipäevaks machete't ja lõikad loomadel kõrisid läbi, siis võiks nii tõepoolest arvata.
Ja siis kohtab ta Alyssat, tüdrukut, kes on metsik ja ettearvamatu ja kes jätaks kohe kõik sinnapaika ning kaoks. Ja James tahab ta ära tappa...
Aga noh, kiiret tal pole ja niisiis lähevad nad koos Alyssaga suvale roadtrip'ile (ühtlasi põgenevad kodust), mil nad kohtuvad pervost vanamehega, sarimõrvarist vägistajaga ja veel paljude, mitte küll nii kriminaalsete taustadega,kuid siiski värvikate tegelastega.
Aga... pärast kõiki läbielamisi Alyssaga hakkab James mõtlema, kas ta mitte pole hakanud Alyssast hoolima ja kas ta üldse on psühhopaat. Selleks hetkeks võib olla liiga hilja, sest noh, nad on suures jamas.
Kogu see sari oli nii mõnus. Kogu see vibe, tegelased, huumor, muusika taustal. Kogu atmosfäär - mõnusalt haiglane. Suht 10/10.
Ühesõnaga soovitan, mulle tohutult meeldis!