Tiit Made innustus vanaonu SS-mälestustest

 (43)
Tiit Made innustus vanaonu SS-mälestustest
Päevaleht/Pressifoto, Toomas Volmer

Viljakas kirjamees Tiit Made on saanud maha sõjaajaloolise raamatuga “Eestlased sõjapõrgus”.

Raamat käsitleb sündmusi Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Saksa okupatsioonivõimud viisid 1944. aasta jaanuaris Eestis läbi üldmobilisatsiooni ja sundisid eestlasi SS-vägedes võitlema pealetungivate venelaste vastu.

Mehed kujutasid ette, et annavad nii oma panuse Eesti iseseisvuse taastamiseks ja bolševismi pealetungi tagasitõrjumiseks.

Teoses on kasutatud kapten Julius Made ülestähendusi ja dokumente mobilisatsiooni käigust ning aegadest, mil ta pidas viimaseid kaitselahinguid mandri-Eestis, lahkus oma meestega koos sakslastega Saaremaa kaudu Danzigisse ning viibis õppelaagrites Põhja-Saksamaal ja Taanis.

Tiit Made vastas teose ilmumise puhul paarile Publiku küsimusele.

Kuidas Teil õnnestus nõukogude ajal salata “suure sugulase” olemasolu?

Eesti Vabariigi reservkapten Julius Made (26.04.1894 Paide — 30.06.1956 Bradford) oli minu isapoolse vanaisa vend, seega vanaonu ja sugugi mitte mingi “suur sugulane” ,vaid tavaline keskastme sõjaväelane, kes pärast Eesti armeest erruminekut 1927. aastal töötas Riigiraudtee süsteemis ametnikuna.

Temast polnud meie peres kunagi juttu ei ema poolt ülestõstetuna ega ka ristiemaga (isa õde). Seega nad ei suhelnud. Minu isa sai aga 1942 Velikije Luki all surma.

Kui ma sain lugeda välismaal eestlaste poolt avaldatud sõjameenutusi (näiteks kolonel Lutsu omi), siis oli seal väga põgusalt märgitud ära ka kapten Made (teistes allikates kapten Maade) nimi, keda ma ei osanud mitte kuidagi oma suguseltsiga seostada.

Paar aastat tagasi esitas mulle Julius Made elukäigu kohta küsimuse Tanel Lään Kaitseliidust.

Mul ei olnud siinmail enam kelleltki küsida, sest nii ema kui ka ristiema on juba aegu tagasi manalas. Kuna ma ei osanud midagi vastata, siis esitasin selle küsimuse Kanadas elavale kaugele sugulasele Taimo Pallandile, kes on minu vanaisa õepoeg, kellega aastaid tagasi Kanadas kohtusin, kui seal esinemas käisin.

Tema saatiski mulle Julius Made arhiivi, mille Juliuse abikaasa Adele oli pärast Juliuse surma 1956. aastal saatnud Taimo vastutavale hoiule, sest Julius ja Adele jäid lastetuks. Taimo ja Juliuse pere aga suhtlesid omavahel ja Taimo oli sõjaväes Juliuse alluv.

Kas vanaonu arhiivi kättesaamine oligi peamiseks tõukeks antud raamatu kirjutamiseks?

Jah tõesti, need materjalid, kui olin nendega tutvunud, innustasidki mind hakata kirjutama raamatut perioodis jaanuar 1944, mil sakslased korraldasid Eestis üldmobilisatsiooni ja 50-aastane Julius raudteelase ameti maha pani ja sõjaväkke läks. Eesti iseseisvuse eest võitlema, nagu ta korduvalt oma ülestähendustes on kirjutanud.

Raamat lõppeb 1946. aastaga, kui mehed interneeritute laagrist pääsesid. Tegemist on siis just nende meestega ja nende meeste elukäikudega, millest siinkandis suurt midagi ei teata.

Minu jaoks oli selle teadasaamine pagana huvitav, mida tahtsin ka teistele teada anda. Kuid Juliuse materjalidest olnuks vähe korralikuks raamatuks. Seetõttu laiendasin nende aastate sündmuste käsitlemist ja kasutasin infoallikatena ka Eestis välja antud teoseid.

Kuid valdavalt kasutasin siiski välismaal eestlaste poolt avaldatud teosed ja meenutusi, mida on hulgaliselt ja olnud siinse lugejaskonna tähelepanu alt väljas ning raskesti kättesaadavad. Kuna üht ja sama sündmust kipuvad tavalised inimesed, rääkimata ajaloolastet, nägema ikka oma mätta (subjektiivsuse) otsast, siis ei lange sageli isegi mitte faktid kokku.

Raamatus on ära toodud ühe ja sama asja kohta erinevad (sageli vastuolulised) nägemused ilma minupoolse seisukohavõtuta, et mis on õige ja mis vale.

Kas kaante vahele on jäänud midagi põhimõtteliselt uut teema ajaloolises käsitluses?

Seda on raske minul öelda. Võibolla siis Juliuse poolt vahendatud üldised hinnangud meil seni kõrgelt koteeritud Saksa sõjaväes teeninud tippsõjameeste ja nende tegutsemise kohta septembris 1944 ja sealt edasi. Ka Uklei interneeritute laagri siseelu on suuresti tundmatu olnud ja väga riivamisi käsitletud.

Annotatsioon:

Tiit Made
EESTLASED SÕJAPÕRGUS
Kirjastus Argo
424 lk, KK

Raamat käsitleb sündmusi Teise maailmasõja lõpuaastatel, kui Saksa okupatsioonivõimud viisid 1944. aasta jaanuaris Eestis läbi üldmobilisatsiooni ja sundisid eestlasi SS-vägedes võitlema pealetungivate venelaste vastu.

Loe veel

Rindele ja tagavararügementidesse läinud mehed kujutasid ette, et annavad nii oma panuse Eesti iseseisvuse taastamiseks ja bolševismi pealetungi tagasitõrjumiseks. Teoses on kasutatud kapten Julius Made ülestähendusi ja dokumente mobilisatsiooni käigust ning aegadest, mil ta pidas viimaseid kaitselahinguid mandri-Eestis, lahkus oma meestega koos sakslastega Saaremaa kaudu Danzigisse ning viibis õppelaagrites Põhja-Saksamaal ja Taanis.

Eestlastest komplekteeritud rügement oskas mööda hiilida sakslaste korraldusest minna idarindele ja andis end 5. mail 1945 inglastele sõjavangi. Raamatus on põhjalikult käsitletud Eesti sõjameeste viibimist interneeritute laagris Ukleis, kus nad oskasid end hästi sisse seada.

Kuid Eesti ohvitseride omavaheline võimuvõitlus ja eestlaslik kadetsemine tõid kaasa olukorra halvenemise. Uklei laager likvideeriti ja mehed saadeti Belgiasse, kus sõjavangid pidid viibima tõeliselt karmides laagrioludes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare