Läksime õue ja ei saanudki palju kõndida, kui tüdruk seisma jäi, kangestus, sedasi ettepoole kummargil, põlved veidi kõverad, nagu saja-aastane, ja teatas: "Appi! Mul on konn püksis! Tule võta ära, ma kardan neid!"

Tee või tina, tüdruk oli nagu soolasammas keset hoovi, konn püksis(aga kuidas see sinna sai?) ja mina - poiss ikkagi! - pean selle tüdruku püksist ära võtma. Kahtlesin, kõhklesin ja mõtlesin tükk aega. Ei, konni ma ei kartnud, aga et pean tüdruku püksist konna "ellimineerima", tundus kuidagi imelik...

"Vastik külm! Tule võta ära!" jätkas plika hädakisa. Mul hakkas temast hale - pisaradki olid juba tal silmas, võtsin ennast kokku, läksin ja tõmbasin dressipüksid ühe käega piha juurest eemale, et saaks teisega "kurjategija" konna haarata ja olukord normaliseeruda.

Külm jah, aga mitte konn! Vanade dresside taskus oli auk ja sellest turritas välja vana suur rauast aida võti, otse vastu plika paljast kintsu. "Ei olnudki konn või?!" oli tüdruk hämmelduses ja nagu kerges šokis, aga rahunes varsti maha ja päev läks kenasti edasi.

Kuidas sai võti pükste taskusse? Miks ma kõhklesin "konna tüdruku pükstest eemaldamisega"? Mingi imelik tunne oli...

Sellest on möödas üle veerand sajandi, kui täditütrega kohtume, siis aeg-ajalt räägin seda lugu meenutuseks ja saame veidikenegi naerda ja ilusaid noorusaegu - koos kummaliste juhtumistega - meenutada.