Esimene hoop alasile. Ebamäärane tomp minu ees hakkab mingisugust vormi võtma. Hoop hoobi järel ning ilma kuju ja vormita ainest hakkab moodustuma midagi, millele on raske nime anda.
Kui lihtne oleks ette antud šablooni järgi taguda valmis hobuseraud või nael. Nii praktiline, nii korralik. Nii tavaline.
Aga ei. Ma sulen silmad ja löön vasaraga alasile. Kinnisilmi. Nägemata mis tuleb. Element of surprise….
Avan silmad ja näen….
Laupäev. Me, Myself & I
Sild kahe asustatud punkti vahel. Ühel pool voolav vesi ja teisel pool voolav vesi. Kahe koha vahel kaks inimest. Eriti palju ei räägita. Vähemalt praegu. Siin on käidud ka enne. Võib-olla isegi tugitoolis reisides.
Veel ei ole päris pime, vähemalt väljas. Veel ei ole näha langevaid tähti, ning lubadusi, mis enam ei kehti.
Kui mööduvad autod ja mõtted välja arvata, siis on siin rahulik. Kunagi oli siinne paik kaugeim piir, kuhu matkaseltskond jõudis. Kaasas proviant, seiklusvaim ja avastamisrõõm.
Praegu on see mõnes mõttes tavaline koht, kuhu jalutada võid iga päev. Ja lihtsalt olla, tühjendades oma mõtted kõigest muust, mis ülemist korrust koormab.
See sild ja see jõgi on kui prügikast, kuhu heita kõik, mis hetkel tundub üleliigne. Mitte hoolides sellest, et on olemas jäätmekäitlus. Siia heidetakse mõtted, mida uinudes endaga kaasa võtta ei tahaks. Sest und ei tuleks. Kes aga magab, ei tee pattu…
Siin ma olen, mind, mind ennast ja mina. Püha kolmainsus.
Teisipäev. Saal
Roheline vaip. Sellest võib järeldada, et tegemist ei ole VIPpidega. Platsil võib näha nii karvaseid kui sulelisi. Peamiselt eri värvides ja riietuses tegelasi. Olgem ausad, kõik on siin erinevad.
Kas kõik need erinevad otsivad kaaslasi? Millegipärast tundub see kahtlane, kuna kõik, väljaarvatud üks tegelane on passiivsed — äraootaval seisukohal.
Tema aga liigub ühe juurest teise juurde. Iga kontakti tulemuseks on kas “mängu” jätkumine või nokaut. Tihti on see viimane. Mitte kunagi aga ei lange välja tema. Ükskõik mis juhtuks, ta on alati tagasi. Tugevamana, osavamana, julgemana…
Iga mäng saab kord otsa. Olenemata, kas ta lõppeb seal, kus pidi, või mitte.
Must pall läheb alati auku.
GAME OVER
Esmaspäev. Klondike
Me kõik kaevame midagi. Paljud meist kaevavad välja saladusi oma hingedest, mis varjavad tegusid möödunud päevilt. Klondike on koht, kuhu tuhanded mehed läksid kaevama maa seest välja kollast metalli, mis pidi kindlustama nende õnne ülejäänud eluks.
Paljud neist surid, leidmata oma õnne, osad — peale õnne leidmist. Aga nad üritasid südilt, võideldes loodusjõudude ja teiste, samasuguste meestega. Kergitan nende ees kaabut. Istudes siin soojal suveööl lõkke ees, ei saa mul olla aimugi, mida nemad läbi elasid…
Aga ikkagi olen minagi kullaotsija. Mina otsin seda kollast surma iseendast. Heart of Gold — südame kuld. See on midagi, mida ei saa välja sõeluda külmast liustikujõest sõela abil.
See nõuab suuremaid ohvreid kui miski muu. On nälg, on valu on tunne täielikust tühjusest. Ma otsin kulda oma südamest. Sina oled see nimi, sina oled see kuld…
Teisipäev. Tänav
On jäänud vaid mõni harv sekund ajani, mil kavatsen teha suure vea. Siiani on kõik läinud ilusasti ja rahulikult. Oleme käinud kuulamas loenguid, rääkinud sellest, mida mõtles Herakleitos tegelikult rääkides kaks korda ühte ja samasse jõkke astumisest.
Nüüd kavatsen mina kõik ära rikkuda. Ma ei tea kas ma teen seda Sinu, oma kaasõpilase silmis, aga kindlasti ei ole minu elu enam see mis ta oli enne.
Ma ei tea kas sa mõistad, milline ilu on sinu silmades. See jõud mida ma sealt ammutan. See on minu Püha Graal, mille nimel ma olen valmis elu andma. Sa ei tea seda. Tegelikult ilmselt ei tea ka mina seda.
Ja nüüd rikun ma selle kõik ära. Ma astun välja oma koorikust ja ütlen sulle silma vaadates, et ma olen sinusse armunud. Kas sa suudad selle mulle andestada?
