Puhastuses määrdus aju
mõtted said kuumuses kuivaks
kaotasin täielikult taju
ja meel muutus kuidagi tuimaks
unisena silmad avasin
kuulsin tasast koputust
meeltesegadusest tabasin
aju vajab loputust
jooksva vee alla
siis pistsin pea
olles loputusele valla
tunne järgnes hea
sain teada et ilmus
üks toode mis eriti popp
tugevast köiest silmus
edetabelite viimane tipp
lihtsalt silmusesse paned pea
ja ei mingit häbi
kirikuisa jutlustuse read
kostmas kirstukaanest läbi
***
olen inimeseks maskeerunud
tulnukas planeedilt Ei Tea Kust
liiga pikalt olen siin viibinud
leidmata lahkumise ust
vist katkenud ühendus me vahel
või hävinud planeet Ei Mäleta Kust
siinne elu kui orjapõlveahel
teeb kangelase lahkunust
***
kivisse triikis viigid
looduse tuline raud
päikse paistel sündinud liigid
õhtu eel kaasa viis taud
tugevamad leidsid pääsetee
aegamisi muundudes
jättes koduks olnud vee
ja maismaa poole suundudes
***
tänaval kõndides talle vastu
maha surud nukra pilgu
tema naeratusele ei vasta
mis teemandina vilgub
juba ta eemaldub ta oli peos
ei tagasi vaadata julge
vähemalt ilmub ta unenäos
mil silmad talle mõeldes sulged
***
noored kodu lõid
mängisid isa ja ema
nukunõudest sõid
15 oli temake ja 16 tema
varisemisohus hoones
noorpaar tegi sugu
noorpaar aidsi kooles
nii lõppes nende lugu
***
lumikelluke
õrnalt sulavas lumes
mul meenutab sind
***
ma sammaldunud
elult kiskusin koore
tugevnes mu vaim
***
päikesekiirtel
ma mängisin ballaadi
iseendale
***
meie eksistents
haihtub vitsana vette
maailmameres
***
pole hüljatud
kes omapead kõnnib
inimmassides
***
lõpuni mõtlemata ideed
otsegu nutuveeta silmad
ootamas et taevased veed
vallandaksid hõlmad
päikesekiirteta hinged
samuti kisendavad toitu
vaimuviljaga täidetud panged
end avatuna hoidku
tugevalt ümber piha
haarab külluse iha
suurenevas liialdamisvõimes
magame kui lapsed sõimes
***
Tahmaselt määrdunud roosa
kattis kõrget kiviseina
ajast aega eluproosa
toomas rõõmu ja leina
***
pahatihti kui on raske
tunneme end elusalt
inspiratsiooni lõke
kõrvetamas valusalt
ränka koormat tarides
mõtelõng võib rebeneda
koormata mõte mõistuses
ei taha üldse edeneda
***
olen roostes naeltega
värvimata plank
sinu pilt ripub
uue plangu peal
kõigun tuule käes
ragisen ja kiuksun
su pilt seisab kindlalt
uue plangu peal
murdun pooleks
mu amputeeritud kehaga
löödi kinni su pilt
uue plangu peal
olen naelutatud su külge
viimaks oleme koos
kuni vaikselt hääbume
uue plangu peal
