NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
04.07.2018 08:20
Tule taevas appi, isegi siin ei saada sellest nõukaajast ei üle ega ümber. Oli mis oli, aga meil kogunesid linnas elavad poisid ikka ühikasse. Ajad olid sellised ja seltskond oli selliine, aga elati seal ja pandi pidu, mina küll oma ühika aega kui õudust ei meenuta. Nii hellitatud ei tasu ikka ka olla. Mõni lihtsalt meenutabki ainult kõike seda, mis tal meele mõrudaks tegi. Ja ilmselt teeb veelgi. See on nagu see koolikiusamine, mis nüüd nagu tellimise peale kõigil meelel ja keelel on. Paksu mälestuste kihi alt esile tükib. On elatud hullemates tingimustes. Ja neidki oli veel ju puudu. Need olid õnnega koos, kes ühikasse koha said, elati ka vanatädi ühetoalises kardina taga. Keegi ju sinna ühikasse ei sundinud.
Ma ei saa aru, mis inimestel viga on?
04.07.2018 08:35
No ühikas oli küll kõige väiksem asi mille pärast muretseti. Raha oli vähe, vot see oli jama. Ja vene ajal polnud ühikatel häda . Aga selliseid lumehelbekesi ei hõljunud ringi kah niipalju kui nüüd. Kõik olid tragid, suvel tööl käimisega ja ise endaga toimetulevad noored. Mõni äpuke sattus muidugi kursusele ikka aga sinna ei saa midagi parata.Eks tänapäeval ole hirm ikka jah kui pead ise hakkama saama.
Anonüümne kommentaar
04.07.2018 10:20
See kommentaar on sisestatud anonüümse kasutaja "myy" poolt ja on seetõttu nähtav ainult anonüümsete kommentaaride kaustas
04.07.2018 11:04
Sihver Plaat 04.07.2018 08:20
Tule taevas appi, isegi siin ei saada sellest nõukaajast ei üle ega ümber.

Uskumatu tõesti, et "isegi siin". Nõukaajal võis ka erakorteris olla, kui raha oli. Meil tegelikult aga meeldiski olla ühiselamus.

Mingit hirmu küll ei tundnud. Ei ühiselamu ees ega üldse mitte. Olime noored ja tundsime elust rõõmu. See pidev nõukaaja hirmu jutt muutub tõesti tüütuks. Kaua võib?
04.07.2018 11:14
Ühika elu on väga lahe. kui võimalik, tuleb seda kindlasti endale lubada. Selliseid mälestusi enam elus kuskilt ei saa. Ma poleks pooltki nii tore inimene, kui poleks all ühika lihvi. Tõsiselt. Tore on veel see , et kui elus ongi kõik juhuslik, ka tuttavad, siis ülikoolis ja ühikas on inimesed siiski mingite ühiste huvide tõttu kokku sattunud ja seetõttu on suhtlus väga tore. Ühikas tekivad spontaansed peod ja üritused, mida aastakümneid saab meenutada. Samuti õpetab ühikaelu koostöö erinevaid vorme ja tolerantsi. Kel kehv lastetuba või vähene huumorimeel, kasvab ümber paremaks inimeseks. Noored mingu kindlalt ühikasse. Eriti need, kel kalduvusi lumehelbekeseks muutuda.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega