Unistusteriiki haridust omandama

Juba seljataga olev aastavahetus, ei ole Eestile enam lihtsalt protsess 21.s sajandis, vaid koos aastanumbri vahetusega algab ka uus ajastu meie väiksele Balti riigile.

Euroopa liikmesriigina on võimalusi rohkem ning piirid avatumad, ehk vahest oleks meil, nooremal generatsioonil, aeg hakata mõtlema, mida me oma elu jooksul korda tahame saata. Miks mitte veeta üks aasta, näiteks tulevane õppeaasta, välismaal, mõnes teises riigis võõrast keelt ning kultuuri tundma õppides.

Eestist väljaspool õppimise protsess on tänapäeval juba niivõrd lihtsustatud, et vana arusaam nagu peaksid sellega tegelema vaid keskkooli lõpetanud õppurid, peaks olema unustatud. Näiteks võin tuua selle õppeaasta, kus kodumaast eemal õpib üle saja eesti noore ning seda üpris eksootilistes paikades nagu Tšiili, Uruguai, Lõuna-Aafrika Vabariik või näiteks mina, kes ma praegu trükin seda teksti Munamäe tornist kaks korda veel kõrgemal, Šveitsis.

Miks minna? Plusse välismaal õppimise puhul on mitmeid. Kogemus hõlmab endas peale suurepärase keelepraktika veel näiteks omapäi hakkamasaamist, rahaliste väljaminekute planeerimist, uut tutvusringkonda ning igapäevaelu täiesti uues peres. Segunevad kodumaised ja uue ühiskonna traditsioonid ning põhimõtted, mis omakorda avardab, eluks vajalikku, maailmapilti. Ning kui eelnev siiski teisejärguline on, võib vahetusaastat vaadata lihtsalt kui pikka reisi oma lemmikriigis.

Mina otsustasin Šveitsi kasuks mägede ning saksa keele tõttu. Võimalus käia igal nädalavahetusel mägedes lumelaudamas ning õppida juurde viies võõrkeel, oli piisav, et vaadata mööda siinsetest kõrgetest hindadest. Küsimusele, et kas mu maailmavaade ka laienenud on, vastaksin kahe väitega: riigis, kus tundmatud inimesed sind tervitavad ning juttu alustavad on üpris raske “muutumata” jääda. Väiteks number kaks oleks siinne öko-propaganda, mis oma pidevate demonstratsioonide ning raadio-debattidega tõsiselt mõtlema paneb, kui lumevaene meie tulevik olema saab.

Kuidas minna? Kogu ettevõtmise omal käel korraldamine võib kujuneda üpris raskeks. Seetõttu oleks soovitatav kontakteeruda ühega mitmetest Eestis tegutsevatest organisatsioonidest. Enam-vähem taskukohase rahasumma eest leiavad sellised mittetulundusühingud kõik vajaliku, alates eelneva keele- ja "ellujäämiskursusest" kuni lennukipiletite, kindlustuse, kooli ning elamispinnani, milleks on enamasti vahetuspere.
Kui finantsvahenditest peaks puudus tulema, siis jagavad samad organisatsioonid ka stipendiumeid ning alati on võimalus otsida toetajaid, kel selliste ettevõtmiste jaoks vabu fonde võib olla.

Sõprade soovitusel otsustasin sellise organisatsiooni nagu YFU (www.yfu.ee) kasuks. Kindlad hinnad ning tingimused viivad sind aastaks peaaegu igasse meie maailma heaoluriiki.

Ning nagu ka paljudel teistel, ei olnud ka minu vanemad nõus vajalikku rahasummat välja käima. Seetõttu alustasin pool aastat enne ärasõitu, suhteliselt kohe peale lepingute alla kirjutamist, toetajate otsimist. Panin paberile kõik oma head eeldused, sportlikud või muud saavutused, eluloo ning hakkasin firmasid tüütama. Kahjuks on riigis, kus mägesid niigi pole, huvi lumelaudureid toetada, ääretult väike ning seetõttu oli algus üpris nutune. Kui aga hakkasin suhtlema firmadega, kus mind keegi kuulamas oli, näiteks vanemate tuttav, siis hakkas vaikselt ka rahapisku täienema. Et huvi veelgi suurendada, mõtlesin oma välisaasta juurde veel ühe projekti (yearinch.tele2.ee). Ning lõppude lõpuks tuligi vanemail tasuda umbes 3 % asja maksumusest.

Vahest on mõnel selle artikli lugejal vahetusaastale mineku periood juba möödunud, kuid mõte igapäevase rutiini muutmisest kõlab siiski ahvatlevana. Antud puhul võib vahetusaasta endale koju tuua. Seda eksklusiivsel moel tutvustada Eestit ning meie kultuuri noorukile mõnest teisest riigist. Eesti oma müstilisusega, sest on ju tegemist riigiga, mille asukohta vaid vähesed teavad, tõmbab ligi noori, kellele meeldib n-ö tundmatus kohas pea ees sukelduda.

Kahtlen, kas just paljud vanemad “noortekas” ringi surfavad ning seetõttu pöördume tagasi noorema generatsiooni poole. Vaikselt hakkavad täituma tulevase aasta vahetusõpilaste nimekirjad, ehk viimane aeg on hakata tegutsema, kui on tekkinud huvi veeta järgmine hooaeg väljaspool kodumaad. Hoolimata organisatsioonide suurest abist, on paberitööd ja ringijooksmist siiski palju. Pool aastat on optimaalne aeg, mis ettevalmistusteks kulub. Siinkohal jääbki vaid üle soovida, edu!

Juhul, kui välismaal õppimine ning elamine mõtteis mõlgub, kuid on säilinud veel mõned kahtlused, siis oleks kõige õigem antud protsessi oma silmaga jälgida. Tele2 ning vahetusõpilase koostööprojekt, "Kuidas olla eurooplane", kajastab interneti vahendusel vahetusõpilase igapäevaelu, rohke pildi- ning filmimaterjaliga.

Portaal http://yearinch.tele2.ee kogub pidevalt populaarsust ning on kindlasti väärt külastamist.