Uno Loop: viinavõtmine on rumalus!
Igasugused pahed oleks teist justkui mööda läinud. Suits, viin, võõrad naised … Neist ei tea te midagi?
No miks ma ei tea. Ikka tean.
Et need pahed on olemas?
Mitte ainult. Ma isegi suitsetasin kunagi. See oli siis, kui algas kõrtsimuusiku elu, kui mängisin Pirita bussijaama restoranis. Enne seda olin ehk korra-paar proovinud, ei enamat. Tegin ju kõvasti sporti ning loomulikult suits ei sobinud selle tegevusega kokku.
Pealegi oli kodus halb eeskuju. Minu isa suitsetas kõvasti. Kodus kardinad alati haisesid suitsust ja ema oli väga kuri. Kardinaid pesti kaks korda aastas, korraks saadi siis suitsulehast jagu, ent üsna pea imbus see taas kardinasse.
Ma ei olnud mingi padusuitsetaja, aga aastaid võtsin vastu teiste pakutud sigarette, ei osanud pakkujale ära öelda. Õhtul restoranis kõik pahvisid ja pakkusid mullegi. Nii ma siis panin suitsu ette, tirisin paar mahvi ja viskasin ära.
Lõpuni ei tõmmanud vist küll kunagi. Ei mäleta ka, et päeval ja vabatahtlikult oleks endale suitsu suhu pistnud ja mahvitanud või suits suus ringi jalutanud. Päeval püüdsin ikka leida aega tervislikumaks eluviisiks, sportimiseks.
Kuid õhtul, kui läksid tööle, restorani esinema, pahvatas sulle vastu hoopis teine õhustik. Kõrts neelas su endasse. Keegi pani jälle suitsu ette ja pakkus mullegi ning mina ei suutnud keelduda, vaid tirisin justkui kohustuslikus korras jälle oma paar mahvi. Nii õhtust õhtusse …
Kuni?
Kuni ühel ilusal hetkel tundsin, et kõik, aitab. Ei võtnud enam teiste pakutud sigarette vastu. Loobuda oli väga lihtne. Peatselt enam ei pakutud ka, juba teati, et tossutajat minust ei saanud.
Pole ma ka paduviinamees olnud, kuid loomulikult on pidusid peetud igasuguseid ning viinagi visatud. Eriti kontserdireisidel Venemaal. Teed kontserdi ära ja pärast ikka lõõgastud. Lähed kuhugi istuma, õhtust sööma, ja mis siin keerutada — pillimeestel kuulus selle juurde väike naps. Vahel ka suur.
Kahjuks nägin oma silmaga, kuidas paljud head pillimehed end lihtsalt surnuks jõid.
See ehmatas, kainestas, sundis mõtlema. See püsib silme ees kui hoiatus äärmiselt rumalast teost ning mulle meeldib olla tark ja kaine.
Pideva viinavõtmisega kaasnevad tihti tegematajätmised. Eriti kui võtad rohkem, kui pea kannab. Seepärast on minu suhtumine juba ammu selgelt ühemõtteline — viinavõtmine on rumalus.
Olete täiskarsklane?
Ma ei ole äärmuslikult põhimõtteline karsklane, et mis te nüüd, mina ei vaata sinnapoolegi, kus on alkohol. Kui pakutakse head veini, võtan klaasikese. Šampanja lööme ikka lahti perekondlikel sünnipäevadel ja vana-aastaõhtul, kui juhtun kodus olema või kui kusagilt esinemiselt koju saabun.
Kuid viina ei ole ma küll võtnud suu sisse vist mitukümmend aastat. No ei isuta.
Omapärase kuiva seaduse kehtestasin endale 1977. aastal, kui alustasin Uno Naissoo kutsel Tallinna muusikakoolis õppejõutööd.
Sel ajal kerkisid ootamatud probleemid, et nii mõnigi õpilane ilmus kooli alkoholilõhnadega. Kui tegid talle märkuse, tõi tema vastu enda meelest mõjuva põhjuse: no kuidas mina ei tohi viina visata või veidike napsu järele lõhnata, kui samas õpetajad kukuvad tooli pealt.
On iseküsimus, kas nüüd just päris nii oli, et purjus õpetajad kukkusid tooli pealt maha, aga juhtus ikka, et mõni kolleeg — nimesid nimetamata — napsutas ning tema vindine olek paistis selgelt välja nii õpilastele kui ka kolleegidele. No eks üldiselt muiati napsutaja üle ja pigistati silm kinni.
Kuid õpilane kasutas sellised rumalad juhused kohe oma huvides — et miks tema võib ja mina ei või. Vaatasin siis, et kui tahan korda hoida ja eeskujuks olla, ei tohi ma õlutki juua. Ei joonudki.
Ja võõrad naised? Kahtlustan, et paljud mõtlevad: no mida see Loop meile puhub, et tal mingeid võõraid naisliine polnud. Kes teda usub?! See pole võimalik, kui temasugustele kuulsatele laulu- ja pillimeestele naised end vabatahtlikult külge kleepisid. On Loopki vaid tavaline lihtsurelik ning küllap ta ahvatlustele korra ikka järele andis; küllap temagi ellu juhtus pisukesi kõrvalehüppeid. Kuidas end kaitsete?
Ma ei saa inimestele mõtlemist keelata. Las mõtlevad, mida soovivad.
Hullem on lugu, kui mõni mõtleb midagi välja ja hakkab oma väljamõeldist teistele edasi rääkima. Nii sünnivad fantaasia valdkonda kuuluvad kuulujutud.
Kui väike osagi minu kohta räägitust vastaks tõele, peaksin ammuilma kas surnud või sant olema.
Ei olnud ma mingi suur kargaja ega ringiaeleja. Jah, tõesti, võimaluste puudust ei olnud, kuid mul puudus vajadus võimaluste kasutamiseks. Kes ei usu, see ei usu ning vaevalt minu jutt teda ümber veenab.