1. Mida mäletad esimesest koolipäevast?
Mäletan suurt ärevust, et viimaks ometi on see päev käes, elu hakkab pihta! Mu vend juba käis ammu koolis. See tähendas, et viimaks olen ka mina tegija. Aga peale aktust astus üks Paul mulle kogu aeg aulast klassi minnes kandadele. See on vist peamine asi, mida mäletan. Kui isa hiljem küsis, kuidas läks, siis rääkisingi vist ainsa asjana sellest Pauli tallumisest. Ju mul oli siis ja on ka praegu omadus meeles pidada peamiselt negatiivseid asju.

2. Mis on sinu kõige eredam mälestus kooliajast?
Neid on palju. Peamine mälestus on ühest Tartu koolist, kus ma käisin alg- ja põhikoolis. Ma olin seal ise saamatu ja jobu ja ka kõik teised teadsid seda ning ma ei osanudki endast kuidagi teistmoodi mõelda. Aga siis kui ma läksin keskkooli teise kooli, siis seal ei tundnud mind keegi, keegi ei arvanud, et ma olen loll ja laisk jne. Ja siis ma kuidagi muutusin. Jah, see mulle tundub, et ma ka praegu paljustki läbi kirjanduse ja kirjutamise seletan enda jaoks maailma oli murrang.

3. Lemmiktund? Miks?
Alates keskkoolist kirjandustund, sest see oli minu tund, ma sain seal kuidagi asjadest aru ja ka õpetaja oli kuld. Ja mulle tundub, et ma ka praegu paljust ki läbi kirjanduse ja kirjutamise seletan enda jaoks maailma. Ma ei arva, et ma olen mingi eriline sotsiaalne hälvik, aga umbes sama halb suhtleja nagu teisedki inimesed. Ja ma alati põen ja mõtlen mingite olukordade peale, et oleks võinud siis ja seal öelda seda ja teha toda. Aga väga harva tulevad need head mõtted õigel ajal. Aga kirjutades saab ise kõik rahulikult läbi mõelda ja sõnastada, olla adekvaatsem ja mingis mõttes ka asju ja olukordi kontrolli all hoida.

4. Mida tegite vahetunnis?
Jooksime, kaklesime, äritsesime, mängisime kaarte, lasime ragulkaga, käisime poes limpsi ja saia ostmas, nurga taga suitsetamas.

5. Palju hüppasid kehkas kaugust?
Üldse ei mäleta. Mulle pole kehaline kunagi meeldinud ja ilmselt ka sellepärast ei mäleta, et ma lihtsalt puudusin sellest tunnist, kui kaugust hüpati. Mul oli selline huvitav haigus, et osade tundide ajal jäin haigeks.

6. Lemmiktoit koolisööklas?
Vähemasti algklassides ei olnud seda, ma ei mäleta. Küll aga mäletan seda, et ma mõtlesin, et kuidas oskavad need koolikokad, suured paksud mutid, nendest samadest asjadest – makaronid, kartul, kapsas, liha, piim – teha sellised jubedused kokku.

7. Milliste pättus(t)ega koolis hakkama said?
Kunagi algklassides hakkasin koju minema ja ju mul oli sellest nii hea meel, et rõivistus lennutasin oma koolikoti aknasse. Aknad olid küll võretatud, aga kuidagi see võre paindus ja kott tegi klaasi katki. Siis pidi mu isa kooli tulema ja selle klaasi ära parandama. Isegi veel praegugi on isa ees veidi piinlik. Isa parandas ikka koolis päris mitmeid asju. Ja hiljem õpetaja juba palus, et kas ta võiks, nagu ta oli, vilunud ja osavate kätega, korda teha ka asju, mida mina isiklikult pole katki teinud.

8. Mis oli koolis kõige raskem, ebameeldivam?
Algklassides ebameeldiv klassijuhataja, sadistist direktor ja kehalise kasvatuse õpetaja, siis mingid kas vanemad või tugevamad tüübid, kellega läks alati seisuks ja kakluseks ma ei osanud neid asju kuidagi lahendada, vanematele kah ei julgenud rääkida ja lihtsalt kannatasin.

9. Klassiõhtud ja koolipeod?
Meenub jälle midagi nõmedat, ei taha rääkidagi. Igatahes ma väga ei nautinud neid ja ka ei skoorinud seal. Ma pole ka kunagi mingi tantsumees olnud ja see muusika oli nõme minu jaoks, heavy metalit seal ei mängitud, ja kui seda ei olnud, siis oligi nõme.

10. Kelleks sa tahtsid kooliajal saada?
Kunagi põhikoolis tahtsin saada bändimeheks, midagi Gunnar Grapsi ja Europe laulja sarnaseks. See unistus pole täitunud ja ehk ongi hea.

11. Milline on hea õpetaja?
See, kes armastab oma ainet ja talle meeldivad ka inimesed ja neid õpetada. Mul on selliseid olnud!

12. Kui saaksid valdida/soovitada ühte raamatut, mis peaks olema lastele lugemiseks kohustuslik, siis see oleks..
Krabat.

13. Mida soovitad ja soovid kooliminejatele ja kooliskäijatele?
Head teed! Ja isegi kui on raske, siis teadke, et teil on kõik väga hästi, sest nõukaaja kooli mentaliteeti, jõhkrust ja koolitoitu ei ületa miski.

Loe ka Urmas Vadi Vikerraadiole antud kommentaare oma kooliteest!

Varsti on september ja lapsed lähevad kooli. Ootusärevus, rõõm, õpetajate jaoks seotakse astrid punti. Ka mina ootasin lapsena väga esimest septembrit. Isa oli suvel korteri üle värvinud. Kui me suvilast linna tulime, lõhnas nõukaaegne värvibukett nii hästi.

Samas on esimene september seotud ka mingite ebamääraste hirmude ja jamaga. Minapilt on mul endast selline, et olin heatahtlik heledapäine rõõmus poiss, kes oli isegi veidi häbelik ja ma ei saanud aru, miks mind ei kutsuta koolinäidenditesse ja kord ei võetud mind ka klassiekskursioonile.
Vastupidiselt minule on mu esimene õpetaja jäänud mu mällu kurja ja õela moorina.

Erinevate raamatute ja paberite ümbertõstmisega ilmusid eelmisel nädalal lagedale mu algklasside päevikud. Nagu põranda alt. Ütleme nii, et oma lastele ma neid näitama ei kipu. On siiski võimalik, et ma ei olnudki häbelik heledapäine poiss...

Järgnevalt mõned sissekanded:
Neist esimene 19. septembrist 1984: „Segab pidevalt tunde.“

Nädal hiljem: „Õppis käitumist 16.40-17.20.“

29. oktoober: „Palun emaga kooli tulla.“

5. november: „Urmase ema. Väga tahaks Teiega veel rääkida.“
Ühel hetkel ütles mu ema, et tema enam ei lähe ja koolis hakkas käima isa.
Mõnikord olen saanud isegi kaks märkust ühel päeval. Esimene on: „Hilines!“, teine aga: „Käitus tunni alguses halvasti.“ Käitumine: 2 jne.

Veebruaris on ühel nädalal sellised märkused: „Urmas tülitses Allaniga. Loopis tema kooliasju.“ „Va. Lapsevanem. Urmas kimbutab pidevalt kaasõpilasi koduteel. Palun pöörake sellele tõsist tähelepanu.“ „Sodis ära Antti vihiku.“ „Naera vähem.“

Mõned märkused aprillist: „Kas teie olete vaadanud oma poja vihikuid? Kas teie olete nendega rahul? Mina küll ei ole.“ „Kasutab kaasõpilastega rääkides väga koledaid sõnu.“ „Urmase lugemiskiirus 1min – 175 tähte. Vähe!“ „Andsin Urmasele tagasi 3.- rubla. Ekskursioonile ei saa. Käitumine halb.“
Mõni aeg hiljem: „V.a. lapsevanem! Palun selgitage Urmasele, mida tähendab sõna „värdjas“.

Ta nimetas nii Kailit. Õpetage lihtsat tööd tegema.“ See viimane lause jääb veidi segaseks. Miks lihtsalt tööd tegema? Või oli siin varjatud vihje, et ega sellest poisist midagi rohkemat polegi tulemas?
Ja mida edasi neid päevikuid lehitseda, seda halvem hakkab.

Ainult üks märkus teeb mulle rõõmu. See on järgmine: „Kallis lapsevanem! Teie lapsega on võimatu töötada!“ See märkus on maha tõmmatud. Juurde on õpetaja lisanud: „Antti märkus sattus Urmase päevikusse.“

Aga miks ma neid märkusi üldse üles lugesin? Mitte mingist veidrast enesepaljastuse soovist, mille alt võiks kumada, et tegelikult olen lahe mees, või see, et näe, kui loll õpetaja. Vaid et need märkused pakuks lohutust ja lootust kõigile neile emadele ja isadele, kes katkuvad enda juukseid ja mõtlevad, kas nende lapsest saab kunagi inimene.parimat

Urmas Vadi raamatud leiad =1%C2%B6ms%5B%5D=%C2%B6ms%5B%5D=&termSearchLocation=AUTHOR_NAME&order=popular&utm_source=delfi&utm" target="_blank">Rahva Raamatust!

Jaga
Kommentaarid