Head uut aastat ka minu poolt! Kõike paremat neile, kellel ei ole Mercedes Benz GL-i. Kui aga selline auto on olemas, ei oska enam midagi muud soovida… Mercedes Benz GL-i omanikud on uuel aastal õnnega koos, ilmselt ka mitmel järgmisel aastal. Julgen seda väita juba pärast kaht päeva GL-i roolis. Ehkki sõiduaega oleks võinud olla rohkem, sain piisavalt aimu, millega on üldse tegu.
Milline see auto siis on? Liikusin esialgu marsruudil Tallinn–Tartu–Tallinn. Tuttavad, kes Tartus meid koos nägid, panid GL-ile nimeks – Tartu rong! On tõesti. Kuigi ma pole päris kaua enam rongiga sõitnud, olen kuulnud, et sellega pidi hoopis mõnusam, rahulikum ja turvalisem sõita olema kui auto või isegi bussiga. Nüüd tundsin minagi end maanteel tõeliselt mõnusalt ja turvaliselt. üle pika aja. Ja üldse mitte eelnevalt uurimistööd tehes, kui palju on turvapatju või -kardinaid või -talasid – sellesse võimsa veduri väljanägemisega autosse istudes tunned end kohe kui kindluses. Seda tundmust ei vähenda ka kõrgel istumine, pigem vastupidi. Oled kui rekkajuht, kel ülalt kõrgelt selge pilt all toimuvast siblimisest, sest istumine on siin praktiliselt samal tasandil! Turvalisust lisab ülivõimas mootor: 306 hj diisel V8 uskumatu kiirendusega 7,6 sek 0–100 km/h ja seda 2585 kg tühimassi juures… Teel Tartusse ei olnud ühegi möödasõidu puhul ohulõhnagi tunda. Esimesel kiirendusel saime ainult naerda, kuidas kõrvalistuja viigipükste taskuist kõik mündid välja lendasid…
Aga alustame uuesti algusest, rahulikult.
GL-auto on nii-öelda suur auto. Ameerikas tehtud. Suurus loeb. ML on ehk tõesti liiga naiselik. Või kui ka enne ei olnud, siis nüüd on. Napilt üle viie meetri pikk ja meeter 84 kõrge. Selle auto puhul ei räägita välisest ilust, sest see pole lihtsalt tähtis. GL näebki välja kui kindlus.
Kabiin on ilus. Proovisõiduautol on sisemus kaetud tumeda nahaga, ka armatuurlaud, vahekohtades on minu maitse järgi imeilus õrnalt lakitud mustriline hele kasepuit.
Võtmeid mulle ei antud, sest neid ei olegi: pult tasku ning sensoritega uksekäepidet puudutades avaneb kesklukustus ja uks paotub. Jalg piduripedaalile – käivituski käib nupulevajutusega. Uste sulgemiseks tuleb muidugi pult taskust välja võtta, samuti siis, kui tahate tagaluuki avada. Rohkem vaeva ei pea nägema, sest luuk kerkib üles juba elektri jõul. Sedasi töötavad ka kõik muud süsteemid. Lülitile vajutades sulgub luuk ja tagumised, kolmanda rea istmed laskuvad siledaks pakiruumi põrandaks elektri jõul.
Juht saab rooli ja istet elektriliselt reguleerida ning sõidu ajal kas või nimmetoe regulaatoriga selga masseerida. Mootori seisates ja väljudes liigub rool elektriliselt eest ära, võimalikult kaugemasse positsiooni. Lähituled jäävad mõneks ajaks teie jalgteed valgustama.
Keskkonsool on tühi – 7G-tronicu käigukang on nagu suunatule lüliti rooli taga ja parkrežiim lülitub otsanupu puutest. Väga mugav ja käepärane. Muidugi pole ka suurt käsipidurikangi, sellegi jaoks on ainult elektrilüliti. Aga rool on suur. Ja meeldivalt suur. üht-teist saab ka roolirattalt juhtida, peale auto enda – pardakompuutrit, telefoni ja “harmann-kardoni” hiigelkõlarite ja ülihea helikvaliteediga muusikasüsteemi. Roolikodarate tagakülgedel on tunda kaks klahvi, millega saab käsitsi seitset käiku peenestada. Seda kasutavat kuulu järgi kaduvväike protsent õnnelikest omanikest. Vedrustust saab amortisaatoripildiga nupust varieerida – kas õõtsute kui “ameeriklases” või põrutate kui tõelises ralliautos. Tunda pole niikuinii midagi. Pean silmas eeskätt veel remontimata raudteeülesõite jmt. Ka kuulda ei ole väljast sisse midagi. Isegi mitte diiselmootorit ja V8-t. Ei rahulikul sõidul ega ka kurikuulsal kiirendusel.
Maastikusõiduks saab autot kohandada armatuurlaual olevate nuppude abil kliirensit muutes, samuti mäepidurit ja kogu off-road’i paketti 100%-liste diferentsiaalilukkudega tarvitades. Kõik need on GL-i standardvarustuses.
Maanteel kasutan mõnusalt käsitsetavat püsikiirusehoidjat. Kui tee ääres üllatab 70 km/h märk, on võimalik kiirust vähendada ka 10 km/h kaupa, kui hooba lõpuni tõmmata, samuti saab ka pärast kohe kiirust lisada. Digitaalselt näidatakse teile, millise kiiruseni te hetke pärast jõuate. õrnemalt puudutades saab hoo ka ühekohalise täpsusega paika panna. Võimsa auto roolis olemise mulje jätavad mootorikattel kaks laia pikiribi, kuid küljepeeglid on kõige selle massiivsuse juures ootamatult pisikesed. Kohe meenub kunagise, 1985. aasta E-klassi (W124) kummaline, juhipoolsest poole väiksem parempoolne küljepeegel. Kuid midagi nägemata GL-i “väiksekestest” küll ei jää.
Tartust Tallinna ainult maanteel sõites jääb keskmiseks kütusekuluks selle suure jõujaamaga üllatav 9,4 l 100 km peale. Diiselmootor on 11 000 km läbisõidu juures selle kulunäidu saavutanud kataloogi järgi komakohalise täpsusega. Pikema distantsi keskmine, kus ka linnasõitu sees, oli 11,7 l saja kilomeetri kohta. Ameerikast küll, aga saksa täpsus ikkagi. Ja mahuti on 100-liitrine, nii et anna aga minna. Tekkis kohe tung uuesti ümbermaailmareisile startida, aga GL-iga juba kogu etapile. Ei mingit kahtlust!
Lõpetuseks tahab toimetus teada testijärgseid plusse ja miinuseid, ning jälle ei oska ma ühtegi miinust leida, isegi mitte välja mõelda. Ja lugejad küsivad, kas ma pean ainult kiitma… Aga toimetus, teades minu maitset, on mulle ainult imelisi autosid ette andnud ning ega lauskiitmine ole sugugi lihtne. Vene teatrikorüfee Stanislavski õpetas ka kriitikuid ning eksamiks tuli kirjutada kolm kiitvat arvustust, sest kritiseerida kõike – see on ju imelihtne!
