Väärisplastik = autojuhiload
Millised on siis etapid, mis tuleb läbida juhilubade saamiseks? Ja palju selleks raha kulutama peab? Ja kas see rahakulu on ka õigustatud?
Esimene asi, mida tegema peab, on autokooli astumine, sest ilma koolist pärit tunnistuseta ei ole asja teooriaeksamile sõbralikus Autoregistrikeskuses.
Astume siis kooli ning võtame istekoha. Kõigepealt arveldatakse loomulikult rahadega ning üldiselt võib arvestada parimal juhul 2000-kroonise või mitte nii heal juhul kuni 3000-kroonise väljaminekuga. Mida siis selle eest ka saab?
Haridus on kallis asi, nagu näitavad ka eelpool nimetatud summad. Selle raha eest saab käia iga nädal paar korda autokooli ruumides istumas ja kuulamas, kuivõrd vilunult tuleb teooriaõpetajal liikluseeskirja punktide selgituste raamatust mahalugemine välja. Tõsiselt nauditav kuulamine.
Igatahes peaks ju olema, kui seda hinnatakse kahe või kolme tuhande krooni võrra paremaks kui õpilase enda võimet seda teksti lugeda. Sest muud teoorias tõesti ei tehta kui loetakse ette erinevaid punkte liikluseeskirjast ja nõuetest ning selgitusi nende kohta.
Praktilised sõidutunnid on muidugi teine teema — need on tõepoolest vajalikud, kuid neid saaks ka teha koos lapsevanemaga ja palju väiksema kulu eest.
Järgnevad koolieksamid sõidus ja teoorias, mis tavaliselt tublimate õpilaste poolt ka läbitakse — juhul kui autokool pole just majanduslikes raskustes ja neil pole õpilastelt vaja väikest rahasüsti eksamite kordamise eest. Sellist asja juhtub ka sageli.
Või siis olnud ka selliseid olukordi, kus sõiduõpetaja on natuke liiga priskelt kuu alguses elanud ja vajab enda pere elatamiseks natuke lisa ja teeb teatavaks, et eksamilt läbi ei saa, kui tema perekonda paari tuhande krooniga ei toeta…
Oleme siiski tublid ja suudame nende kärestike vahelt puhtalt välja laveerida. Siis tekib üürike joovastus — jäänud on vaid kõigi noorte autojuhtide sõber ARK, kes noori eksaminande alati avasüli vastu võtab.
Helistame siis Autoregistrikeskuse infotelefonile ja küsime järgi, millal saaks eksamit teha. Kõigepealt kuuleme sõimu, et kas me päris lollid oleme, et ei oska seda nende koduleheküljelt vaadata ja alles pärast seda öeldakse vastumeelselt ajad, millal eksamid toimuvad.
Õigeks ajaks kohale jõudnud, tuleb tõdeda, et on palju teisigi saatusekaaslasi, kes ootavad klassiruumi ukse taga võimalust sooritada eksam. Lõpuks saame meiegi sisse ning asume pliiatsiga kriipsukesi ja ringikesi tegema.
Teooriaeksamiga saab tavaliselt üsna hõlpsasti hakkama, sest seal on eksamineerijal võimatu läbikukkumist forsseerida. Saamegi teada, et sooritasime edukalt eksami.
Lepime kokku esimese sõidueksami aja. Õnn naeratab ja see on sama päeva õhtul. Autorooli istudes on kohe aru saada, et selle vuntsil, kes on meid eksamineerima pandud, ei ole kõige vähematki kavatsust meid sel korral eksamilt läbi lasta.
See on näost näha ja tema veendumust konsolideerib veel seegi, et oleme ju esimest korda eksamil. Esimese korraga aga eksamilt läbi lasta ju ei või. Pole veel küllalt kogenud.
Igatahes on eksamineerija pahur. Ju tal oli vaja just sel päeval lapse kooli toiduraha maksta või siis on naisega probleeme. Tegelikult ei omagi see tähtsust, sest peamine on see, et seda meeldivat kokkusaamist korratakse veel kaks korda.
Selleks ajaks on kulunud arvestatav arv närvirakke ja tuhandeid kroone. Kui õnn naeratas, siis on load taskus. Kui mitte, siis peab edasi rühkima. Arvestades seda, millist hinda juhtimisõiguse saamise eest küsitakse, võiks ju see plastkaardike puhtast kullast olla.
