Süžee kohaselt räägib seriaali peategelane Peter Griffin sellest, kuidas ta ÜROs tõlgina töötas, kus tuli edasi anda ka ühe Eesti esindaja kõnet (omalaadses huumorivõtmes, otseloomulikult). "Okei, ta on millegi peale pahane ja räägib väga kiiresti, sülitab iga kord, kui kaashäälikuühendeid hääldab, mida selles keeles juhtub palju...," kõlas tõlge.

Lisaks nendib Peter tõlgitava kõnega mitte seotult, et peab eesti keeles kõnelevat saadikut ja tema naist õhtul võõrustama ja uurib, kas kellelgi on häid restoranisoovitusi: "Näiteks mõnd jaapani köögi restorani, kus pidevalt midagi lauda tuuakse, et oleks millest vestleda."

"Kannatada. Sellist rünnakut me ei kavatse kannatada. Iseseisva maana on meil õigus kaitsta oma piire ... On saabunud aeg kuulutada, et meiega ei saa enam mängida. Neile, kes on ülbelt tegutsenud arvestamata ...," kostub kõnes tegelikult. Lõik lõppeb sellega, et Eesti kuulub kellelegi sõja. Aga kellele?