Vahetustudeng Belgias: jõusaali sisse tulles tervitab sind baar, kaunid naisterahvaste pildid seinal ja lihasmäest juhataja

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on uus blogisari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad.

Oma lugu jätkab Dain M. Muru, kes õpib Eesti Lennuakadeemias neljandal kursusel lennundusettevõtte käitamist. Dain on praegu Erasmusega Belgias.

Lõpuks hakkab juba midagi kooli sarnast siin toimuma. Käisin esimestes loengutes ja esmamulje järgi tõotab tulla huvitav semester. Õpin selliseid aineid: eetiline juhtimisprobleemide lahendamine, flaami keele ellujäämiskursus, rahvusvaheline turundus, meedia ja mitmekesisus, strateegiline juhtimine, investeerimisportfelli haldus, kultuuridevaheline kommunikatsioon ja graafiline disain. Selle viimase aine osas on mul tugevad kahtlused, kas see õppekavasse jätta või mitte — kõik õppematerjalid on flaamikeelsed ning see väga ei haaku minu erialaga. Käin paar loengut kohal ja vaatab, mis sellest saab.

Kõige kohutavam bänd!

Sellel nädalal väga palju reisimist polnud, kui noh, kodust baari ja tagasi mitte lugeda. Teisipäeval toimus tudengitele suunatud muusikaüritus Festipal. Natuke tasuta süüa, kohutavalt palju elektroonilist muusikat ja väljakutäis noori kauneid inimesi. Käisin kõik putkad läbi ning festivali lõpuks suutsin koguda endale terve portsu asju: spordijoogi pudeli, loosiga ühe kallistuse, nokamütsi, paar kleepsu, Mentose paki ja kutsed ühineda nende üliõpilasesinduse (ÜE) ja meediaklubiga.

Oma kooli ÜE on mulle täiesti piisav, kuid meediaklubi tundus lahe olevat. Istusin nende putkas, tutvusin inimestega, küsisin nende harrastuste kohta — tuli välja, et nemad orgunnivad päris palju pidusid, ning teevad ka väikselt DJ-koolitust ehk täpselt see, mis ma otsin.

Järgmisel nädala loodan nendega uuesti kokku saada, eks vaatab, mis sellest saab.

Festipali lõpetas üks kõige kohutavam punk-rokk-trash-metal-midagi bänd mida ma eales kuulnud ja näinud olen. Kaks lauljat olid riietatud kirevatesse pükskostüümidesse, trummar kandis elevandipead ja bassist oli üleni valges kombinees. Need lauljad jõid rokkides õlut, püherdasid laval, röökisid midagi mikrofoni ja vist tantsisid. Sugu ei olnud neil võimalik määrata. Johhaidii…

Bassist oli tegelikult ainuke kvaliteetne muusik laval — kinnastaud käega suutis väga keerulised käigud maha mängida. Viis pluss. Samas, hakka või arvama, et bänd oli meelega nii halb valitud, et rahvas kiiremini festivalilt ära saada…Näide:

Tätoveeritud lihasmägi ja metallkamakad

Proovisin ka normaalse hinnaga jõusaali leida. Sisuliselt trükkisin Google Maps’i sisse ”Mechelen gyms” ja siis hakkasin neid rattaga läbi sõitma, kuna enamikul polnud kodulehte. Esimesest kohast panin tegelikult natukene mööda. Sõidan ja sõidan ja vaatan, et linna silt juba lõppes ja kisub suhteliselt maanteeks, kui nägin tervet suurt hulka loomakujusid tee ääres. Loomulikult läksin uurima ning tuli välja, et ma olin umbes 2 kilomeetrit oma jõusaalist mööda pannud ja sattunud hoopis loomaeda.

Juhtusin piletivalvuriga rääkima — väga muhe mees — ja ta andis mulle selle loomaaia kaardi ja kutsus loomulikult mind koos erasmuslastega seda vaatama. Jõudsin enne äraminemist piletihindu ka kiigata — 18 eurot “soodus” õpilastele, 25 eurot täiskasvanutele. Noh jah, vaatab kui palju söögiraha kuu lõpuks alles jääb.

Teise jõusaali kohta läksin koos ühe rootslasega ja temale oli see vist tõeline elamus. Kujutage ette sellist põrandalust jõusaali, kus esimese asjana sisse tulles tervitab sind baar, kaunid naisterahvaste pildid seinal, juhataja, kes on reaalselt tohutu suur lihasmägi, kaetud tätoveeringutega, ning varustust, mis koosneb sisuliselt puhtast metallist — ehk kangide asemel on metallkamakad, augud sees. Testosterooni, higi ja adrenaliini lõhna võis lausa näha ja mõne mehe kael oli sama suur kui minu puusad. Aga tegelikult olid kõik väga sõbralikud, küsisid kust me pärit oleme, selgitasid, kuidas asjad käivad jne. Midagi me seal jõusaalis punnitasime, kuid ei midagi väga tõsist.
See jõmm juhataja pärast küsis, kuidas meeldis ja kas tuleme veel. Me suutsime midagi ebamäärast öelda huvitava jõusaali ja tiheda kooligraafiku kohta ja vaatasime, et sealt minema saime.

Poes jagatakse raha!

Ehteestlasikult suutsin omale ka tatise nina ja koleda köha saada just siis kui väljas oli 29+ kraadi ja kõik plaanisid erinevatesse linnadesse väljasõite ja pidusid. Natuke nõme oli küll kodus istuda, kuid noh, kõik asjad juhtuvad põhjusega.

Vaatasin lõpuks ära paar lapsepõlvefilmi ja võtsin innustunult järgi ühele Jaapani anime’le, mida jälgin. Ahjaa, jõin ka kohutavalt palju kuuma piima. Leidsin normaalse koha, kus saab täispiima (3,5%) 0,69€ eest ehk väga kalliks haigus ei lähe.

Tegelikult, kui ma sellesama piima järel käsin, juhtus üks huvitav juhtum ka. Lähen ma siis kassasse ja näen vanemat meesterahvast elavalt kassiiriga vestlemas. Mitte muhvigi ei saa aru, mis nad räägivad, kuid liigutuste järgi tahab vanamees peenraha kassiirile pakkuda. Kassiir puikleb vastu, tööeetika või midagi, pole aimugi. Kui mina oma ostud tehtud saan, on see vanamees ikka seal. Näeb mind, vuristab midagi flaami keeles, võtab mu käe ja kallab mulle pihku suure koguse münte- ~5€ “peenraha”. Ma ei oska selle peale midagi muud öelda kui “Dank je well” ja “Dank je”, naeratan ja lähen lehvitades poest ära. Minu poe arve oli umbes 8€ :)

Foto: Dain M. Muru" src="https://g.delfi.ee/images/pix/file69960207_dain10.jpg">

Selle nädala põhieesmärk oli muretseda mikrofon — laenasin raamatukogust — ja saada stabiilsem internet- jäin natuke hiljaks, kuid sain oma asjad tehtud. Varsti saan keel suust väljas koduseid ülesandeid lahendada ja sotsiaalset eksperimenti läbi viia aga kõigest sellest järgmisel korral.