3. NÄDAL
Järjekordne tegus nädal on mööda saanud. Sai jälle uut Belgia linna näha ja tutvuda kohalike oludega, koolis on ka juba päris tegus ning kui järge käest ära lase, tuleb ilusasti välja.

Alustan aga hoopis sellega, et sattusin India supermarketisse. Vene  omast olen ma juba rääkinud- leidisin sealt musta leiva, präänikud ja suitsujuustu, nii et minu üllatus ei olnudki väga suur kui pealtnäha tavaline pood osutus olevat India mõjudega. Terve tohutu-suur riiulitäis erinevaid pähkleid - võrreldes teiste poodidega ikka päris odavad; mingisugused ümmargused leivad, millest tegin omale väga häid taco-laadseid võileibu, ainult India inimesed töötamas ning muusikana mängis poes ka selline klassikaline India leelotamine. Päris äge kogemus.

Vot selline leib. (Foto: Dain M. Muru)

Otseses mõttes põrandaalune baar!
Siis neljapäeval sai käidud ühes põrandaaluses baaris ka. Kuna Mechelenis pole ööklubisid, on selle asemel põhilisteks tantsimise kohtadeks väikesed baar-klubid.
Samas, selleks et tantsupõrandale saada, pidime minema kuskilt leti tagant läbi ja mööda pimedat treppi alla kuskile keldrisse. Koht oli isegi täitsa kena, kuid täiesti uskumatu kui palju inimesi sinna väiksesse kohta ära mahtus!
Ühel hetkel ei olnud võimalik isegi tantsides liikuda, nii et tuli kahe jala peal õõtsudes ja käed keha ligi kuidagi rütmis püsida. Ning kuna inimese keha eraldab umbes samapalju soojust kui hõõglamp läks päris kiiresti seal kuumaks.
Kui vahepeal väljas "maha jahtumas" käia, ei olnud väga hullu, kuid siiski tuli järgmisel hommikul üks korralik pesupäev teha.

Eile oli mul plaan sõita mereäärsesse linna nimega Oostende. Lubas ilusat ilma ja kuigi ma magasin natuke sisse, sain lõpuks ikkagi jala ukse vahelt välja.
Trepikojas kohtasin aga oma Erasmuse tuttavaid, kes plaanisid minna Antwerpi ja kuna ma üksinda poleks niikuinii väga tahtnud minna, liitusin hoopis nendega. Antwerp on üks veidi suurem linn Mecheleni lähedal, asub suure jõe ääres ning lisaks ilusale arhitektuurile on seal ka palju suurte laevade parandamise basseine. Umbes 17 minutit rongisõitu.

Kolmekorruseline raudteejaam. (Foto: Dain M. Muru)

Raudteejaam oli juba omaette elamus. Ma olen kuulnud mitmekorruselistest raudteejaamadest, kuid ega ikka enne ei usu kui pole oma silmaga näinud. Olidki reaalselt kolme korruse peal, üksteise otsas mitu rongi. Kui jaama saabusime ega aru küll polnud saada, kas lähme üles või alla. Lihtsalt ühel hetkel jõuad kohale ja avastad, et pead hea mitu eskalaatorit võtma, et maapinna tasandile saada. Jaamahoone ise oli ka päris võimas, kaunistatud rikkalikult gooti stiilis kõrgete lagedega. Tänapäeva tehnoloogia ja vana pärand olid oskuslikult kokku sobitatud.

Rahakott ei lubanud suhkruvatti
Linnas kõndisime niisama ringi, sõime pitsat, proovisime õlusid, liitusime tahtmatult ühe rongkäiguga, vaatasime BMX ronimisvõistlust ja võtsime jõe ääres päikest. Rahvast oli peatänaval ikka korralikult, poed püüdsid erinevate nippidega kliente enda juurde meelitada - kes oli karkude peal kloun, kes oli poe aknale DJ tümpsu mängima pannud, kes lihtsalt krabas sind tänavalt - ühesõnaga elu käis :).

Loomaaias käisime ka. Avastasime enda sisemist last. Tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati loomaais käisin- ikka vähemalt hea üheksa aasta tagasi. Millegipärast oli lapsena loomaaias lõbusam, nüüd paned tähele loomade väikeseid elutingimusi ja stressi.
Samas, tõesti oli vaeva nähtud looduslikule võimalikult sarnaste tingimuste loomisega ja park nägi korras välja. Rahvast oli jälle harjumatult palju, kuid lõppkokkuvõttes päris vahva käik.
Tagasivaatavalt oleks võinud suhkruvatti ka osta, siis oleks minu sisemine laps küll lausa kilganud. Täiskasvanud mina aga vaatas oma rahakoti põhja, laskis sealt välja väikese kärbse ja kõndis ohates edasi.

Pärast linnaskäiku leiutasime õhtu jaoks uue mängu - baariturism. Eesmärgiks oli külastada õhtu jooksul võimalikult palju erinevaid baare ning osta igast ühest midagi kaasas. Baare valisime kaardile pimesi näppu peale pannes või lihtsalt interjööri või baarineidude järgi.
Mõte oli hea, kuid jõudsime külastada vaid kahte baari enne kui soomlased päris ära vajusid. Tõenäoliselt oli see igast kohast ostmise reegel veidi üleliiast. Ehk järgmine kord jõuame kaugemale.

Äge nädal oli. Mitte midagi sellist poleks juhtunud kui ma oleksin käed rüpes kodus istunud.
Tegelikult, kogu selle ringituuritamise pärast on mul tänaseks päris korralik kodutööde kuhi kogunenud- kuid arvan, et saadud kogemus oli seda väärt. Kodutöödes midagi väga rasket nagu Akadeemias siin praegu ei anta, pigem on maht suurem ja konstantsem.

4. NÄDAL
See nädal on lihtsalt täiesti uskumatu kokkusattumiste nädal olnud! Kõik asjad, mis võisid hästi minna, on hästi läinud, olen oma tutvusringkonda jälle mingi 15 inimese võrra kasvatanud ning tegevust on ikka iga päev olnud.

Nädala alguses sain aines "Meedia ja mitmekesisus" väga huvitava ülesande. Pean koos grupiga intervjueerima kahte moslemipoissi, ühte lesbit, 55 aastat vana või vanemat inimest ja ühte invaliidi. Ülesande kirjelduse järgi õpime me niimoodi väljaspool mugavustsooni suhteid looma, vestlema teistsuguste ühiskonnagruppidega, üritama üle olla poliitilisest korrektsusest suheldes selliste inimestega, kellega me ei ole harjunud suhtlema, looma objektiivset uudist ilma isiklike kallutusteta ning esitlema korrektselt uudiste elemente.

Lesbi(de) otsinguid jäid loomulikult mulle :). Väga keeruline ei olnudki, pidin lihtsalt oma Belgia tutvusringkonnas natuke ringi uurima. Sellised sotsiaalse eksperimendi kanti minevad ülesanded on tegelikult väga lahedad, õpetavad mugavustsoonist välja minema. Järgmise nädala teisipäeval saangi selle tütarlapsega kokku ja saan kõik oma põletavad küsimused ära küsida.

Vau-efektiga õlled
Kunagi ammu-ammu lubasin õlle- ja toidupostituse ka teha. Kuna inimesed kellega ma väljas käin on oma lemmikõlled juba leidnud, siis läks natuke aega, et natuke rohkem erinevaid marke kokku koguda.
Praegu olen maitsenud vaid ühte õlut, mis ei olnud väga hea, kõik ülejäänud on täiesti sellise "vau" efektiga. Ükskord proovisime järjest Carlsbergi ja Belgia õlut - esimene oli justkui kraadiga vesi, teisel oli selline mitmekesise ja tasakaalustatud maitse, kõik komponendid: vaht, värv, tummisus ja kraadid täpselt õiges tasakaalus.
Ühe soomlase kommentaari oli väga hea: "*****, kui ma tagasi koju lähen ei saa ma ühtegi kodust õlu suu sissegi võtta. Tuleb hakata Belgiast tellima või midagi."

Lindemans Kriek
Kergelt hapukas kirsiõlu. Väga hea maitsega kui pole sellist asja varem proovinud. Meenutab maitselt natuke siidrit. Sobib õhtu alustuseks, kuid liiga palju juues pidi jätma natuke liiga magusa maitse suhu.

Gouden Carolus
Üks tõsiselt tummine õlu. Üheksapromilline kangus on täiesti osavalt varjutatud sellise vaadise, kergelt mõru maitse taha. Vaht on pigem väiksem. Saada on nii hele kui ka tume versioon. Hele on maitselt lahjem ning minu maitse jaoks natuke liiga vesine.

Westmalle Trappist
Suure vahuga õlu. Maitselt pigem mahe, erilisi maitsenüannse pole. Seitse promilli.

Grimbergen
Minu jaoks natukene liiga mõru. Jättis sellise kange
järelmaitse. Küllaltki tummine ja vahune. Tuleb samuti heleda ja tumeda
versioonina.

Kasteel
Nagu nimest aru saada siis on tegemist lossiõluga. Natuke vähem mõrkjas kui Grimbergen, järelmaitse on pigem mahe. Tegemist on ka kõigest 11-promillise õluga. Kangust ei ole üldse tunda. Erasmulased jõid ühe baari sellest õlust ka tühjaks. Järelikult väga viga pole :).

Sangria
Tegemist ei ole tegelikult õllega, vaid pigem õllekokteiliga. Põhikoostisosadeks on majaõlu (nisust) koos punase veiniga. Lisandiks võib panna puuvilju, viina. Maitse sõltub baarist, kuid enamasti mõjub vein pigem lahendajana ning peidab osa teravamaid maitseid ära.

Okei, see tuli pikem kui ma plaanisin. Räägin toitudest järgmine kord. Ütlen, vaid, et võib-olla panite tähele, et igale õllele on oma spetsiifiline klaas, milles seda serveeritakse. Iga õlle tuleb baarispetsiifiline alus ka alla ning pudelit joogiga kaasa ei anta, kui sa just ei küsi.

Sel nädalal käisin veel raadiostuudios ning hakkan tulevikus raadioprogrammi tegema. See on seoses meediaklubiga, millega ma liitusin. Tipptasemel tehnika ning sõbralik seltskond tõotavad teha sellest laheda kogemuse.
Ideaalis tahaks teha soovisaadet, kus mängin kõike muud peale electro, mida siin millegi pärast väga palju lastakse. Saaks paar mix'i vahel ka panna ja õhtud oleksid sisustatud. Vaatab, mis sellest välja tuleb.

Avatud aknaga Porsche
Viimane lõbus lugu on seoses ühe 1963. aasta Porsche 911-ga. Lähen oma tuttavatega kokku saama kui märkan seda autot. Täitsa kena pisikene auto, hinda ei kujuta isegi ette. Samas märkasin ma, et juhipoolne aken oli peaaegu täielikult alla keritud ning omanikku ei tundunud kuskil lähedal olevat.
Esialgu kõndisin mööda, kuid poole tee peal jäin seisma. Kui see oleks minu auto, siis ma oleks küll õnnetu kui sellega midagi juhtuks. Pöörasin otsa ringi ning mõtlesin pöörduda hotellipersonali poole, äkki nemad teavad seda klienti. Läksin hotelli baari, kandsin asjast baarmenile ette ning tema reaktsioon oli hindamatu (inglise keeles): "Mis autoga mure on? Aa, see on minu oma, mis siin seisab. Aken on lahti? Pole tähtsust, see on kindlustatud."
Nojah :D Kiitsin tema ilusat masinat ja tema tänas mind tähelepanelikkuse eest ning jätkasin oma teekonda. Oh jah, mul on pikk tee veel minna...

Sel nädal sai veel ühe korraliku lauamänguõhtu teha, tegin lõpuks 22 kartulikotletti, uppusin korraks kodutööde alla ning sain jälle paar sõpra juurde. Järgmisel nädalal hakkan tegema taijid, mõne aja pärast ka ratsutamist, kohtun selle huvitava tütarlapsega ning loodetavasti jõuan kuskile oma tööotsingutega.