Vahetustudeng Hollandis: igas tervituskõnes hoiatati meid narkootikumide eest

Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on uus blogisari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad. Oma lugu jätkab Heda Kalmus, kes õpib Eesti Lennuakadeemias teisel kursusel õhusõiduki juhtimist. Heda on praegu Erasmusega Hollandis.

Tõelise alguse sai minu Erasmuse kogemus International Student Network Amsterdami (ISN) korraldatud introduction week'iga.
Esimesel päeval jagati meid 20-liikmelistesse gruppidesse ja saime University of Amsterdami õigusteaduste majas esimest korda kokku oma kohalike coach'idega. Meie grupi coach'ideks said kaks väga lahedat Hollandi kutti, kes võtsid kõike päris vabalt ja jagasid palju kohalikke elutarkusi. Ei saa öelda, et nad just kõige organiseeritumad oleksid olnud, aga sellest polnud ka häda, sest midagi tegemata ei jäänud. Ja lisaks kõigele on neil oma paat, millega nad meid kanalitele sõitma lubasid viia, kui mootori korda saavad.

Sealt liikusime edasi ametlikke tervituskõnesid kuulama Westerkerki, mis on suur vana kirik minu kodu lähedal kanali ääres. Kummaline koht tervituskõne jaoks, aga see oli üks väheseid kohti kuhu 700 inimest vabalt istuma mahtusid.
Muidu olid tervituskõned nagu ikka kooliaasta alguses oodata võib, ainult iga kõneleja pidas vajalikuks mainida, et "Don't try drugs! I know that most of you will... but don't" ja viimane kõneleja lõpetas oma kõne sõnadega „And don’t forget that your parents won't be around for much longer", mis oli väga ootamatu tervitussõnum rahvusvahelistele tudengitele.

Korporatsioonile külla
Esimese päeva ametliku programmi lõpetas ISN Summer Festival, mis oli spetsiaalne festival kõigile vahetusüliõpilastele. Kuna see toimus ühe meie coach'i korteri lähedal, siis ta lubas meil lahkelt minna tema juurde poest ostetud odavat õlut jooma - paistab, et tudengite põhilised mured on igal pool samad.
Festival toimus suures laohoones, mis oli muudetud klubiks. Kui seal pidu rahulikumaks hakkas jääma, otsustasid tugevamad meist minna edasi mingisse fraternity'sse(eesti mõistes korp või üliõpilasselts), kuna neil on praegu peod, kus nad üritavad uusi liikmeid saada. Minu kodutee oleks mind nagunii samas suunas viinud, nii et erilist valikut mulle ei jäänud. Meenutas see koht rohkem klubi ja meie coach'id täitsid rõõmsalt suvaliste nimedega nende liitumisavaldusi, et saada uutele liikmetele mõeldud tasuta jooke.
Mina väsisin kella kolmeks lootusetult ja otsustasin võtta ette kodutee, järgmisel hommikul kuulsin, et teistel kestis pidu veel vähemalt kuueni hommikul.

Järgmisel päeval ootas meid kell 12 brunch, kus suurem osa meie grupist jälle kokku sai. Sellele järgnes kruiis kanalitel ja loomaaiakülastus. Teiste gruppide ridades tundus olevat veel ohtralt eluvaimu, aga meie grupi üle laskus eelmise õhtu peost tingitud väsimus ja kui krokodillid, pärdikud, elevandid ja lõvid olid üle vaadatud, otsustasime kõik kasutada järgmist paari tundi magamiseks, et õhtuseks rahvusvaheliseks õhtusöögiks valmistuda.

Õhtuse ürituse idee oli, et kõik toovad oma koduriigist erinevaid sööke-jooke ja pakuvad neid teistele. Vana Tallinn sai üldise heakskiidu ja mina olin paljude jaoks see tüdruk, kes kõiki mingi imejoogiga purju üritab joota. Leidsin enda üllatuseks ürituselt teise eesti tüdruku ka ja üks brasiillane rääkis, kuidas ta laulupeol oma kooriga laulmas käis. Ja üks Colombia tüdruk tuli minu juurde ja ütles selges eesti keeles: " Tere, minu nimi on ... Kuidas sul läheb? Mul läheb hästi. Ma tahan pissida!“
Eesti võib ju väike riik olla, aga paistab, et eesti keel on üsna rahvusvaheline. Esimese õhtu lõpuks oli kõigil minu grupi liikmetel juba klaase kokku lüües „Terviseks“ ütlemine selge. Sain ise ka proovida igasuguseid erinevaid imetoite, mille nimedest ja koostisosadest mul pole aimugi ja üleüldiselt oli väga tore, aga unetu öö oli seljataga ja südaööks leidsin ma end oma voodist linade vahelt.

Pargis on lubatud seksida
Neljapäev algas taaskord brunch'iga, milleks olid, nagu igal hommikul, võileivad, õun ja mahl. Sellele järgnesid creative workshop'id, kus said valida erinevate tegevuste vahel, näiteks laulmine, teater, tantsimine, maalimine jms. Mina ja Rootsi tüdruk meie grupist otsustasime joogat proovida. Huvitav kogemus, aga pärast pooleteisttunnist matil vedelemist ja 5 cm pikemaks venimist sain kinnitust oma eelarvamustele, et see ei ole üldse midagi minu jaoks.
Sellele järgnes Dutch Crach Course, kus tutvusime veel kohaliku kultuuriga ja õppisime tähtsamaid hollandikeelseid fraase. Võin ausalt öelda, et midagi tarka või kasulikku mulle meelde ei jäänud, sest olin uue informatsiooniga üleküllastatud. Aga õppejõud oli väga lahe, rääkis huvitavalt ja laulis meile kaks hollandikeelset laulu, mida kõik terve ülejäänud päeva omaette ümisesid. 

Õhtusöögile järgnes pubcrawl, aga enne seda käisime grupiga Vondelparkis istumas ja jutu rääkimas. Väga ilus park oli, aga fun fact'ina selle pargi kohta lugesin paar päeva tagasi, et seal on õhtuti-öösiti täiesti lubatud avalikult seksimine. Vähemalt niikaua kui sa seda laste mänguväljakute kõrval ei tee ja enda järelt koristad. Kava järgi pidime pärast seda õhtu jooksul külastama parimad ja kuulsamaid baare, aga kohalikud leidsid, et nemad seal käia ei soovitaks, ja viisid meid pärast ka parematesse baaridesse.
Kõige lõpuks toimus veel mingi klubiüritus, kust ma korraks läbi käisin, aga kuna ma ei ole eriline tantsulõvi, siis kauaks sinna püsima ei jäänud. Läksime hoopis coach'ide ja paari teise inimesega edasi järjekordsele fratparty'le. Tulemus on see, et ma pidin järgmisel hommikul kolm korda oma juukseid pesema, sest nad leidsid et on normaalne siseruumides suitsetada. 

Järgmisel hommikul olid korraldatud spordimängud, aga see asus minu kodust pooleteisttunnise jalutuskäigu kaugusel ja kuna kaotatud rahakotijamad on hoidnud mind tagasi jalgratta ostmisest, siis ei hakanud ma seda seiklust ette võtma.
Ametlik tutvumisnädal lõppes õhtuse lõpupeoga klubis Melkweg.