Vahetustudeng Hollandis: ühikatoas ootas mind tiigike, kus pesitsesid elektrijuhtmed ja ruuter!
Delfi Noorte Hääle Tudengiblogi on uus blogisari, mille täidavad Erasmusega välismaale sõitnud Eesti üliõpilased. Saame teada, millega nemad kaugel rinda pistavad ja kuidas kauged maad noori ja tegusaid eestlasi vastu võtavad. Oma lugu alustab Heda Kalmus, kes õpib Eesti Lennuakadeemias teisel kursusel õhusõiduki juhtimist. Heda on praegu Erasmusega Hollandis.
Kevadel otsustasin, et oleks aeg uuesti midagi huvitavat aga asjalikku oma eluga ette võtta. Ja ideaalseks variandiks oli semestriks välismaale õppima minemine. Lennuakadeemial paistavad olevat väga soojad suhted paljude Euroopa ülikoolidega, nii et valik oli lai ja kogu kandideerimise protsess väga lihtne.
Tulemusena pesitsen nüüd jaanuari lõpuni Amsterdamis ja osalen Hogeschool van Amsterdami (HvA; Amsterdam University of Applied Sience) projektis Design, Build & Fly ja õpin muidugi ka tublisti hollandi keelt. Valik langes selle kasuks kuna leidsin, et projektõppes enese täiendamine on midagi teistsugust, kasulikku ja huvitavat.
Vihmavee ja Vana Tallinna dieet
Alustasin ametlikult oma reisi neljapäeva õhtul (14.08), lootuses saada Tallinnas mõne tunni und enne reede hommikul kell 6.45 väljuvat lendu. Et jumala eest kõik liiga hästi ei läheks, jätsin ma rõõmsalt oma rahakoti koos ID-kaardi, ravikindlustuskaardi ja pangakaardiga õhtusesse Tartu-Tallinn bussi ja avastasin selle siis, kui kollane Simple Expressi buss juba vihmastesse kaugustesse kadus.
Aru saanud, et sel õhtul ega järgmisel hommikul ma seda rahakotti enam ei kohta, valasin mõned krokodillipisarad ja konsulteerisin kõiketeadja emaga, kellega koos leidsime lahenduse. Pass oli mul olemas, nii et lennule pääsemine ei olnud probleemiks, pigem see, et ilma pangakaardita ootas mind ees vihmavee ja Vana Tallinna dieet. Lahenes kõik sellega, et mind ära saatma tulnud sõber võttis kõik raha oma pangakaardilt välja ja andis võimalikult kahtlustäratava žestiga enne lennukile minekut mulle üle. Esimene ehmatus möödas ja istusingi juba lennukis.
Schipoli lennujaama jõudes jäi mul üle ainult üles otsida HvA laud, kus mind juba oodati ja bussile juhatati ja viidi otse ühika lepinguid ja muid tähtsaid pabereid täitma.
Kõik oli väga loogiliselt korraldatud, kirjutasime üürilepingule alla, saime kohe kohapeal registreerida ennast Amsterdami City Halli ja International Student Networki tutvustusüritustele ja isegi pangakonto avada.
Kuidas on hollandi keeles Torusiil?
Ja siis anti võtmed pihku, pakiti meid bussidesse ja kella 12-ks olin ma juba oma ühikas. Need niiöelda "ühikad" või short stay facility'd, nagu neid siin kutsutakse, on siin igal pool üle linna laiali ja ma varem juba kaardi pealt vaatasin, et minu omal paistis päris hea asukoht olevat. Tuleb välja, et see on südalinnale kõige lähemal asuv ühikas ja kohalikud ütlesid ka, et see on see linnaosa kuhu kõik kes Amsterdami tulevad tahaksid elama saada. Noh, kolm Porschet mu akna all võivad ilmselt kinnitada, et tegemist on väga hea naabruskonnaga. 
Lõpuks tuppa astudes ootas mind ees võrdlemisi ebameeldiv üllatus - toa aknad olid pärani lahti ja keset tuba oli väike tiigike, mis oli moodustunud meie Amsterdami saabumist tervitanud paduvihmast. Kõige selle keskel pesitsesid kõik pikendusjuhtmed ja ruuter ning lisaks hõljusid toas ringi korralikud tolmurullid. Lugesin lepingust, et "Vaata esimest korda sisse tulles, milline su tuba välja näeb, selline peab see olema ka sinu lahkudes". Ma ei ole päris kindel kas mul on võimalik ka väga suure pingutuse tulemusel sellist seisukorda saavutada, seega otsustasin, et otsin üles meie Residence Assistant'id (RA) ja uurin, kas see on ikka päris õige asi.
Esialgu öeldi mulle, et see pole nende probleem ja ma mingu ja hakaku siis koristama. Lõpuks sain mõned koristusvahendid ka pihku ja mõtlesin, et mis seal ikka nuriseda. Natukese aja pärast, kui ma olin juba basseini ära kuivatanud ja enamuse laga kokku lükanud, tuli RA uuesti koos koristajaga läbi ja vabandas ette-taha, kuna tegelikult pidi siin toas keegi veel sees elama ja sellepärast ei olnud siin koristatud, aga paistab et see elanik oli otsustanud minema minna ilma midagi ütlemata. Igaljuhul oli õhtuks mu tuba läikima löödud ja kõik põrandat vaibana katnud eelmise elaniku pärandina jäetud pikad mustad juuksekarvad kokku korjatud.
Ainult kraanikauss on veel ummistatud ja pole ühtegi tähtsat inimest täna kohanud. Kus on Torusiil, kui teda kõige rohkem vaja on?! Kuidas on hollandi keeles Torusiil?!
Naaber on Anne Franki kodu
Pärast paaripäevast ümbruskonna avastamist ja sisseelamist sain juba selgeks, et kolm korda üle kanali tatsates olen kesklinnas või teistpidi tulles kodus. Ja see kogu jalutuskäik võtab vähem kui 10 minutit. Ah, ja naabriks on mul näiteks Anne Franki kunagine kodu.
Esimestel päevadel tegin tähtsaid oste, mille hulka kuulusid näiteks sööginõud ja muud kodutarbed, kaardistasin kodule lähimad toidupoed ja jalutasin ringi uudistades suvalistes suundades. Ma päris hästi ikka veel ei tea mida üks päris inimene üksi elamiseks vajab, aga küll ma varsti hakkan aru saama, millest ma puudust tunnen. Senise elu suurim saavutus on mikrolaineahjus vee keetmise õppimine.
Inimsuhtlust mul esimestel päevadel veel väga palju harrastada ei õnnestunud. Mõned vahetusüliõpilased, kellega esimestel päevadel tutvusin, olid kõik ameeriklased ja magistriõppes. Aga Amsterdamis on kokku vahetusüliõpilasi rohkem kui 70st erinevast riigist ja kokku üle 800, nii et leidub kindlasti igasuguseid inimesi. Ja paljudega neist puutun kokku edaspidi!
