Kõige pealt pean alustama sellega, et ma enda eelmises kirjutises andsin võib olla vale arvamuse Berliini kohta. Berliinis on väga palju näha ja teha. Kõige rohkem on seal näha, kui palju erinevaid monumente ja muuseume II maailmasõja kohta seal leidub ning neid külastades saab väga korraliku ajalootunni.

Nüüd kirjutan natuke oma koolist, kus ma õpin ja linnast, kus ma elan ning sakslastest.
Õpin Bingeni ülikoolis, inglise keelse nimega University of Applied Sciences ja olen siin ühe semestri pikkuses keskkonnateemalises programmis. Koolis õpib umbes 2500 tudengit. Meie ülikoolidele sarnaselt on siin üliõpilasesindus, ASTA, kes korraldab siin pidusid ja muid üritusi. Senini olen viibinud ühel ASTA peol, Oktoberfest, mis oli täiesti tüüpiline tudengite pidu. Muid erialaseid seltse või tudengiühendusi siin ei ole.

Õppejõud on peamiselt mehed
Kõik need õppejõud, kes mulle loenguid annavad, räägivad väga head inglise keelt. Kurta ei saa mingit moodi, sest kõik on hingega asja juures ja ülisõbralikud. Eks on ka neid loenguid, kus vahel väga järge pidada ei jaksa, aga üldiselt saab pea kõigest aru. Huvitav on see, et enamus õppejõududest on mehed, siiani on mul ainult kaks naisõppejõudu olnud 12 õppejõu hulgast. Muidugi, peab tunnistama, et umbes pooled neist meesõppejõududest on vanemas eas, aga vaatamata sellele väga sõbralikud.

Bingen on praegu ilusates sügisvärvides, saab nautida viinapuude värvidemängu mäest alla langemas. Üldse on siin palju viinapuuaedu, mille vahel võib jalutada, aga ma pole päris aru saanud, kas seda on kena teha. Pigem tuleks piirduda lihtsalt kaugelt vaatamisega, viisakusest veini tootjate vastu, keda on siin pea iga nurga peal. Ja sellest võib järeldada, et vein on ka võrdlemisi odav.

Viinapuuaed (Foto: Ingrid Tamla)

Bingeni elanikud on kõik väga toredad, tüüpilised väikelinlased, kus vist kõik teavad kõiki. Näiteks bussijuhid tervitavad hommikuti bussi peale minejaid ja see on mu arust päris tore.

Lihapood polnudki nii odav
Siin on hästi palju pagaripoode, millest mööduda on väga raske, kuna sealt tulevad lõhnad on lihtsalt imelised. Samuti on arvukalt lihapoode, kust saab osta väga hea kvaliteediga liha. Ükskord jalutasime pisikesest lihapoest leedukatega mööda ja piilusime aknast sisse.
Me olime hindadest lausa vaimustatud, sest ükski hind ei olnud üle 2€. Ühel päeval mõtlesin minna sinna lähemalt uurima, et mis sorti liha seal siis nii odavalt müüakse ja oli tore üllatus näha hinnasilte lähemalt. Nimelt olid hinnad kõik 100 grammi liha kohta, see seletas ka „üliodavaid“ hindu. Samas peab tunnistama, et hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Ma ostsin sealt mingit sorti sealiha ja sellest valmistatud toit viis lihtsalt keele alla.

Saksamaal olles peab arvestama sellega, et rahakotis oleks alati sularaha. Sakslastel on harjumus maksta pigem sularahas. See on hoopis teistmoodi võrreldes Eestiga, sest vähemasti mina maksan mugavusest Eesti poodides ja ka kohvikutes enamasti pangakaardiga. Siin olen pidanud ennast ümber harjutama.
Kui veel lõpetuseks ilmast kõnelda, siis Bingenis peaks olema kõige päiksepaistelisem piirkond Saksamaal ja seda päikest oleme saanud nautida kohe isuga ning loodetavasti jätkub seda ka tulevasteks nädalalateks.

Järgmine kord kirjutan juba reisist Brüsselisse, kuhu läheme oma Erasmuse grupiga järgmisel nädalal ühe aine raames.
Seniks soojad tervitused Saksamaalt!