Vahur Kersna Urmas Otist ja ETV'st: keegi pole prohvet omas kodus, temaga juhtunu on üks inetumaid väikluse peatükke Eesti lähiajaloos
"Oleme mõlemad Lõuna-Eestist pärit ja üritanud suures linnas midagi korda saata, läbi lüüa ning lõpuks seisnud mõlemad lõpufiniši ruudustikus samade probleemidega silmitsi. Ainsa vahega, et mina olen veel elus," mõlgutas Kersna nukralt mõtteid ning lisas, et mäletab Otti südamliku ja abivalmis inimesena, kes pillas häid nõuandeid paremale-vasakule. "Puutusin temaga tegelikult kokku üsna vähe, aga üks nõuanne, mis ta ETV koridori trepinurgal minule andis, oli, et kui sa oled staar, siis kohver võib jääda lennujaamas poriloiku vedelema, aga sina seda sealt üles ei võta, sest oled staar. Mina ei ole staar, mul ei ole seda ainest. Ma olen sellest koguaeg aru saanud. Inimese hakkama saamise üks eeldus ongi see, et saad aru, kes sa oled ja kes sa ei ole," jagas Kersna enda väärt tarkuseteri.
Anu ja Vahuri vestlusest koorus üsna pea välja aga see, mil määral oli Urmas Oti elusaatus nukker: Eesti oli nii suurele mehele lihtsalt liiga väike ja seetõttu armastati teda Venemaal kordades enam kui Eestis. "Keegi pole prohvet omas kodus ja kui keegi on teistest nii palju parem, andekam ja edukam, siis see hakkab pisikestele hallidele tüüpidele pinda ja nad keeravad kruvi," kirjeldas Vahur. "Urmase intervjuud olid kahtlemata tase omaette, eriti tolles ajas. Ta avastas terve suure Nõukogude Liidu jaoks uue lähenemise, maailma ja lõi uue paradigma. Ja kuigi tundub, et tema intervjuud olid tehtud elegantselt, õhuliselt ja justkui mööda minnes, siis me teame, milline töö ja ettevalmistus selle taga tegelikult oli," nentis ta.
"Urmas Otil oli jumala puudutus. See kas on või ei ole ja tema puhul oli. Teine tegur on see, et ta uskus endasse vaatamata kõigele, ta oli häbematu, arrogantne ja julge, ütles välja asju, mida enamus inimesi tollal ei julgenud. Ta oli mees, kellel polnud midagi kaotada, aga võita oli terve maailm. Ja seda maailma võita ihaldas ta hirmsasti, ta tahtis kuulsust, ta tahtis raha, ta nautis kõike seda. Ta oli ilus mees ja võluv inimene ning südamlik kõigi nende vastu, keda ta hindas. Aga ta ei suutnud taluda lollust, keskpärasust ja ta ei suutnud ennast tagasi hoida, kui ta nende nähtustega kohtus, aga mina ei heidaks seda talle ette. Urmas kivistas inimesed ära," meenutas Kersna ja lisas, et pole võimalik leida inimet, kellel oleks praegu tagantjärele Urmas Oti kohta ühtegi halba sõna öelda.
Siis viskas Kersna aga Eesti Rahvusringhäälingu aadressil tõelise granaadi: "Minu hinnangul Urmas Ott ei surnud, ta tapeti. Ja tapeti mitte otseselt, vaid vaimselt ja seda tehti siit majast (ETV hoone toim.). Raivo Suviste võib sellest rääkida väga täpselt ja kujundlikult, kui ta tahaks, aga ma ei tea, kas ta tahab. Minu meelest on see üks inetumaid väikluse peatükke Eesti lähiajaloos. Et kuidas käituti nii suure kunstnikuga ja Eesti jaoks väga tähtsa tegelasega. Aga ta ei kummita siin majas ja mul on selle üle hea meel," nentis Kersna, avaldades sellega lootust, et Oti hing on rahu saanud. Ühtlasi täpsustas ta, et pidas oma kommentaariga silmas seda, et Ott lihtsalt ei saanud oma potentsiaali realiseerida ja mõistis lõpuks, et suured asjad, inimesed ja saated, mida tema suur hing ihkas, ei paistnud horisondilt.
"Võib-olla see kõik mõjuski tema tervisele halvasti," spekuleeris Kersna, jätkates kritiseerimist. "Eesti Televisioonil ei ole juhtidega vedanud," muigas ta kibedalt ja lisas õli tulle täpsustusega, et ETV'l on pigem vedanud ja õnnestunud õitseda pigem sadade ja tuhandete inimeste najal, kes on matnud oma elu sellesse majja ja töösse, andnud oma hinge ja energia selle eest, et Eesti Televisioon oleks vaadatav ja korralik televisioon.
