Valter Parve: hetkel on asenduskodude lapsed üle hooldatud ja kasvavad eluvõõrasteks

 (25)
VALTER PARVE
VALTER PARVEFoto: Delfi/Eesti ajalehed

Sotsiaalministri määrus näeb ette, et asenduskodudes elavatele lastele peab teenuse osutaja tagama lapse hooldamise, kasvatamise, arendamise ja turvalisuse vastavalt heale tavale, "Sotsiaalhoolekande seaduses" ja "Rahvatervise seaduses" sätestatule ning asenduskoduteenuse ohutuse vastavalt "Toote ja teenuse ohutuse seadusele".

Tekib küsimus, et kuivõrd sarnaneb asutustes elavate laste elu peredes kasvavate laste elule, kus pereliikmete vahel on loomulik side ja “seaduste” ning reeglite tegemisel on oma osa ka vanematel, kes enamasti eeldavad lastelt enda järelt koristamist ja mõistlikus mahus kodutööde tegmist. See tähendab lapsele normaalse elukeskkonna loomist, töökasvatuse andmist, mis omakorda annab talle eluks vajalikud oskused.

Delfi küsis Eesti asendushoolduse korraldamise kohta arvamust Valter Parvelt, kelle isiklik kogemus pärineb aastatest 1991-1994, mil ta oli Pärnu laste varjupaiga Oliver juhataja ja kasvataja ning mille käigus asutusse pikalt elama jäänud laste probleemidele lahendust otsides jõudis koos oma meeskonnaga kasuperedeni. Parve on kasuperede toimimist näinud 1992. aastal Taanis ja 1993. aastal Soomes. Pärnus sõlmis ta koos oma meeskonnaga esimese perekonnas hooldamise lepingu 1993. aastal. Lisaks on ta kasuperesid ühendava MTÜ “Igale lapsele pere” liige ja Pärnu Kolledži õppejõud.

Miks eelistab riik asutusi perekonnas hooldamisele ja mida selline trend endaga kaasa toob? Mis on selliste eelistuste puhul peamised ohud noorte elluastumisel?

Võin oletada, et asenduskodu eelistatakse kahel põhjusel: esiteks, need asutused on tänaseks riigilt kohalikele omavalitsustele üle antud ja viimaste eelarvetele on suur kergendus, kui riigilt iga kasvandiku eest laekuv pearaha aitab eelarveid tasakaalus hoida. On kohti, kus rumalalt planeeritud ja lohakalt ehitatud niinimetatud peremajade käigushoidmine on väga kallis. Seega on tegemist absurdilaadse olukorraga: mitte lapse heaolu ja iseseisvaks eluks parimal viisil ettevalmistamine pole peamine eesmärk, vaid laps on kui vahend omavalitsuse ja tema asutuse eelarvesse riigi raha toomisel.

Teiseks, võrreldes hooldusperega saab asenduskodusse vanemliku hooleta lapse lihtsamini hooldusele paigutada. Osalt seetõttu, et omavalitsustele pole kättesaadav koolitatud perede andmebaas. Napib sobiva koolitusega peresid. Sellel on omakorda terve rida põhjuseid. Juba koolitatud ja kogemustega pered võivad olla loobunud seetõttu, et KOV-id teenuse tellijana on survestanud hooldusperesid hakkama eestkostjateks, see tähendab olema valmis võtma materiaalsee vastutuse seoses kasulapse poolt tekitatud kahjudega. Osad võivad olla väsinud seetõttu, et nõustamine pole piisavalt kättesaadav; ka on riskiperes kasvanud lapse rehabiliteerimine tõsine ja pingutav töö, kuid riik tellijana peab loomulikuks saada seda teenust tasuta. Võrdluseks võib välja tuua, et alla 3-aastane või erivajadusega laps asenduskodus maksab riigile 1230 eurot kuus ja sama laps hooldusperes vaid 240 eurot, seda siis niinimetatud hoolduskulude katmiseks.

Perekonnas hooldamise teenus on odavam ja minu hinnangul paljudel puhkudel tõhusam. See on viimase kümne aastaga teinud väga tõsist vähikäiku — 2003. aastal oli hooldusperedes 1081 last ja kümme aastat hiljem vaid 226. Samal ajal vajadus asendushoolduse järele on pigem kasvamas.

Nüüd tagajärgedest. Suurim kahju on lapse iseseisvaks eluks puudulik ettevalmistus: asutused on üle reguleeritud ja selle üheks tagajärjeks noorte inimeste õpitud abitus. Riigikontrolli 2009. aasta auditis seadis 44% küsitluses osalenud omavalitsusjuhtidelt kahtluse alla asenduskodust elluastuvate noorte iseseisva toimetuleku. Või siis Praxise 2011. aasta uuring, kus noori endid küsitledes selgus, et näiteks 62% neist polnud kunagi ahju kütnud.

Milliseks hindate töökasvatust (kodused tööd), mille asutustes elavad noored kaasa saavad?

Praegu on nad üle hooldatud ja kasvavad eluvõõrasteks ehk tõenäoliselt ka hiljem kõrvalist abi vajavateks.

Milliseks hindate perekondades elavate noorte töökasvatust? Arusaamad reaalsest elust laiemalt.

Perekonnas kasvades osaletakse kõikides kodustes tegemistes, nähakse peremudelit, õpitakse raha kasutama ja teenima, säilitatakse side- ja kuuluvustunne tuleviku tarvis ja nii edasi.

Loe veel

Millised on peamised ohud, mida asenduskodudes kasvavad lapsed kogevad iseseisva elluastumise seisukohalt? Millest neil võib puudu jääda? Kas siin saab eristada asutustes ja perekondades elavaid lapsi?

Toetava sotsiaalse võrgustiku ühekülgsus, eakaaslased on pärit asutusest ja koolist. Neil puudub nii kodu kui kindlust pakkuv tagala koos sinna ringi kuuluvate täiskasvanutega.

Suurim oht on inimvara raiskamine: olukorras, kus lapsi sünnib oluliselt vähem rahvastiku taastootmiseks, on igal lapsel hindamatu väärtus ja selle potentsiaali võimalikult täielik ärakasutamine peaks olema riiklik prioriteet number üks.

Mis on teie ettepanekud, mida ja kuidas oleks vaja muuta?

- uurida ja võrrelda asutuses ja hooldusperekonnas üles kasvanud noorte hilisemat toimetulekut.
- uurida perekonnas hooldamise lepingute katkestamise põhjusi ja tagajärgi.
- viia igas KOV-s sisse riskiperede register, et pakkuda neile võimalikult varajast toetust või vajaduse korral lapse võimalikult varajast paigutamist asendushooldusele.
- kohtutes otsustamisel seada esikohale lapse vajadus võimalikult varakult saada turvalist, kiindumist võimaldavat kasvukeskkonda.
- usaldada asenduskodude personali professionaalsust ja pühendumist lubades neil endil siseelu reeglid paika panna. Näiteks nii, et 16-aastane neiu tohib märja lapiga koridori põrandat koristada. Näiteks nii, et peremajade kõrval või läheduses oleks kõige tavalisem peenramaa, kust noorte endi kasvatatud köögivili ka nende toidulauale jõuab.
- hajutada asenduskodude praegu “kobarkülades” paiknevad peremajad laiali maakonda nii, et kasvaksid võimalused iseseisvat toimetulekut harjutada läbi reaalse talutöö. Pärnumaal on selleks näiteks ülisobiv, 2013. aastal suletud endine Viira kooli hoonete kompleks.
- arendada Keila SOS Lasteküla (ühe perevanemaga, kuid sisuliselt asenduskodu tüüpi asutus) Põltsamaa üksuse tüüpi asendushooldust, kus peremajas elavad abielus olevad mees ja naine on professionaalseteks kasuvanemateks vanemliku hooleta lastele.
- tõsta asenduskodude töötajate palka.
- kuulutada välja riigihange leidmaks organisatsioon, mis võtaks enda korraldada ja vastutada perekonnas hooldamise üle terve Eesti. Sellise agentuuri ülesanneteks oleks leida, koolitada ja nõustada hooldusperesid, maksta neile palka, olla lepingupartner teenust tellivatele KOV-idele.
- perkonnas hooldamine olgu riigi poolt tasustatud teenus ilma igasuguste “vabatahtlike” ekspluateerimiseta.

Milliste maade süsteemid võiksid Eestile eeskujuks olla?

Positiivses mõttes Põhjamaad, Suurbritannia ja teised, kus domineerib perekonnas hooldamine. Negatiivses mõttes needsamad ja paljud teised riigid, kus laste õiguste ja kohustuste vastutustundetu tasakaalustamatus kujutab ohtu nende ühiskondade inimvarale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare