Alustuseks võib üle õla visata sõna "näärivana", sest "näärid" on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Maakeeli võib näärivana folklore.ee andmetel nimetada hoopis külmataadiks (Kel'mä at'a) või pakasejumalaks.

Seega, tegu on hoopis juba iidsetest aegadest isikustatud loodusjõuga ja külmataat pole sugugi võõrkultuuri esindajaga.

Külmataat on oma olemuselt ambivalentne: ta võib olla nii kuri kui ka hea. Ta elab jäämajas, tema lemmikkoht on korstna taga. Muinasjuttudes püüab külmataat tehtud kurja eest (külmetatud viljasaak) heaga tasuda.

Külmataadi poolehoiu võitmiseks võib panna aknalauale jahukisselli ning paluda mitte hävitada vilja ega külmetada inimesi.

Kui eelnev jutt väga unustatud ja võõras tundub, siis meie keeleteadvusse on külmataat läbi mitmete põlvkondade ikka alles jäänud. Nii võime tänapäevalgi lugeda pealkirju nagu: "Külmataat lõi selle talve külmarekordi", "Külmataat lubas uisutajad jääle", "Külmataat näitab hambaid" jne.