Tänases Kroonikas alustame sarja meie oma paarist dünastiast. Paksu kultuurikihiga suurrahvaid ajab kolme või ainult kahe põlvkonna dünastiaks upitamine muidugi muigama, aga hiljutisel orjarahval pole enamat kusagilt võtta. Sellegi vähese, mis eelmise s
Tänases Kroonikas alustame sarja meie oma paarist dünastiast. Paksu kultuurikihiga suurrahvaid ajab kolme või ainult kahe põlvkonna dünastiaks upitamine muidugi muigama, aga hiljutisel orjarahval pole enamat kusagilt võtta. Sellegi vähese, mis eelmise sajandi algul tekkida jõudis, pillutasid venelased ja sakslased sõja ajal laiali. Nii et hoiame siis oma vähestel «siniverelistel» hoolega silma peal. Alustuseks kolm teatriperekonda, paari nädala pärast kirjanikud ja kunstnikud.
Ilma kangete esivanemate kuklasse hingamiseta on pingevabam elada. Sead ise oma lati sobivasse kõrgusesse. Teine lugu on astuda kuulsa isa või ema jälgedesse, vaadata peadpööritavaid kõrgusi, mille vallutamist kõrvalseisjad loomulikuks peavad — sest isa (ema) sai ju hakkama.
Me kõik teame, kes on Roman Baskini vanemad. Roman on kahtlemata andekas lavastaja. Aga sellest ei piisa, kui juhtud olema elava legendi poeg, kui kogu teatrihuviline osa eesti rahvast ootab, et võtaksid üle isa pärandi ja teeksid seda edukalt. Ja mis on tulemus — kõrbehaisu tuleb Vanalinnastuudiost siiamaani.
Hendrik Toompere oli niipalju kavalam, et nukkudega mängima ei hakanud.
Malmstenite mehed aga pole kunagi korraga laval olnud, eri põlvkondade vaatajad ei oska neid omavahel võrrelda.
Elo Odres
